Sel aastal saadame oma jõulutervitused Üksiku Tähe osariigist - Texasest. Oli see nüüd saatus või Jumala tahe, aga meie California unelm on nüüdseks lõppenud. Just siis kui elu tundus juba stabiilne ja etteaimatav, saabus saatuslik 11. veebruar - päev mil Nokia teatas, et Santa Rosa osakond likvideeritakse. Ainil oli valida kas jääda Nokiaga ja kolida augustis Soome või siis omal käel midagi leida. Kuna põhjamaale kolimine ei tundunud ahvatlev, hakkasime aina rohkem mõtlema võimalusele leida tööd Nokia Ameerika peakontoris Dallases. Sellega algas meie jaoks üks raske ja pingeline periood, mis kulmineerus suure kolimisega juuli lõpus. Nii kahju oli oma California kodu, inimeste, lemmikpaikade ja -tegevustega hüvasti jätta.
Tänaseks on Ainil põnev töö projektijuhina, kus ta arendab uute Nokia mobiiltelefonide tarkvara. Nokia peakontor asub Irving-u linnas, koosneb neljast suurest hoonest kus töötab ligikaudu 2000 inimest. On lootust, et nii suurt äri üleöö kinni ei panda. Majandus näitab esimesi paranemise märke, aga oleme saanud oma õppetunni, et midagi kindlat siin ilmas ei ole.
Üks põnev ja tore kogemus oli meie teekond Californiast Texasesse. Olime teel kaheksa päeva ja seitse ööd ning külastasime Yosemite rahvusparki, Las Vegast, Hooveri tammi, Zioni, Bryce ja Suurt Kanjonit ning sõitsime läbi lõputute kõrbede. Jäädvustasime oma mällu kauneid ja kustumatuid looduspilte ja laadisime ennast uue energiaga. Nüüd, aasta viimastel päevadel, oleme lõpuks ometi tundmas esimesi märke elu normaliseerumisest ja kõige uuega kohanemisest.
Meie kodu asub linnakeses nimega Grapevine, paari minuti kaugusel järvest, on viis aastat vana kivimaja kauni aia ning basseiniga. Valitud sai see põhiliselt asukoha järgi. Meie tänav on väga vaikne ja lasterohke. Jalutus- ja jalgrattarajad algavad peaaegu ukse alt, järv on sobilik nii ujumiseks, purjelauasõiduks kui ka muudeks veesportideks. Ehkki meil pole külalistele enam pakkuda sekvoiametsi ega maalilisi mägesid, on siin külluses ostukeskusi ja muuseume millega ennast lõbustada. Peale selle on aastaringselt soe Mehhiko laht meist "ainult" 500 kilomeetri kaugusel. Meeldiva üllatusena avastasime oma kodulinnas veel kolm noort ja huvitavat pooleldi eesti peret, kokku kuue lapsega. Nüüd on meil kõigil võimalus eesti keelt elus hoida. Samuti on meie külalistetuba alati valmis peret ja sõpru vastu võtma.
Kõik need suured muutused ja kogemused olid meie tüdrukute jaoks kurnavad. Iris, kes oskab oma tundeid paremini sõnades väljendada, on üpris hästi kohanenud. Ilma vähimagi kahtluseta valis ta kohe oma uue toa välja ning rõõmustas kangesti trepi ja mängutoa üle. Oktoobrist hakkas ta lasteaias käima (siin kutsutakse seda eelkooliks) ja on nüüd natuke inglise keeles rääkima hakanud, seda küll ainult kodus, kuna perest eemal on ta väga vaikne ja kinnine. Susanna on olnud emotsionaalsem kui kunagi varem. Kui ta on kurb, võib ta tundide kaupa nutta ja kui on heas tujus, rõkkab kogu maja rõõmust. Ta on tõeline jutupaunik ja tulesäde. Peale südantlõhestavaid kaklusi emme ja mõnede mänguasjade üle, on Irisest ja Susannast saanud toredad mängukaaslased ja semud. Endiselt igatsevad nad taga oma California võimlemistunde, muusikatunde, jalutuskäike looduses ja kõiki neid sõpru, kes etendasid nende elus tähtsat rolli. Eks see ole nende jaoks raske olla eemal inimestest, kellest oli kujunenud nende "asendusperekond".
Veel mahtusid sellesse aastasse Ülle 30-s juubel, meie seitsmes pulma-aastapäev, Aini lühike reis Eestisse ja laste viimase vanavanaema Johanna surm. Eemal sugulastest ja ilma lähedaste sõpradeta mööduvad kõik sellised sündmused vaikses pereringis. Suurt rõõmu valmistavad südamlikud postkaardid ja kirjad nii siit kui sealtpoolt ookeani, need soojendavad hinge ja teevad päeva helgeks.
Sügis ja Jõulud on Texases ilus aeg. Ilm on kuni detsembri lõpuni pehme ja päikseline. Lumeta talvedega oleme juba harjunud. Jõulukaunistused majadel on rikkalikud ja imekaunid. Toimub palju jõuluüritusi, kontserte, paraade ja jumalateenistusi. Püüame rohkem keskenduda pühade kristlikule kui kommerts tähendusele. Kuna see on aasta pimedaim ja üksildaseim aeg ja õues pole just palju teha, jääb rohkem mahti lastega tegeleda, muusikat kuulata ja lugeda.
See aasta on meile näidanud, kui tähtis on meelerahu ja kannatlikkus olukordades, mida on esialgu raske mõista. Üksteise toetus, usk ja lootus on hindamatud väärtused. Aitäh kõigile, kes meid sel kireval aastal mõtte või teoga aitasid ja meile kaasa elasid. Soovime teile õdusat ja rõõmurohket jõuluaega, head ja huvitavat uut aastat!
Ain, Ülle, Iris ja Susanna
Jõulud 2003, Grapevine, Texas