Tere!
Jälle kord on käes jõulud ja aastalõpp, aeg vaadata tagasi ja teha kokkuvõtteid. Eelkõige muidugi aeg soovida kõigile jõulurahu ja soojust.
See aasta algas North Bay’s ühe erilise sündmusega – nimelt sadas siin mõneks tunniks maha paarisentimeetrine lumekord. Selline asi juhtus meie naabrite mäletamist mööda viimati kahekümne aasta eest.
Koduse elu aspektist on see olnud pikkade päevadega kiire aasta. Ühest abitust beebist ja tema veidi suuremast õest on saanud kaks asjalikku ja toimekat tüdrukutirtsu. Kui perre hakkab nii väikese vahega sündima teine laps, tundub see esialgu lihtne muutus olevat, kuna kõik imikuhooldamise oskused on värskelt meeles ja omandatud, aga kui see teine laps reaalselt olemas on, saab selgeks, et tegelikkuses läheb igapäevaelu vähemalt kaks korda raskemaks. Tuleb hakkama saada olukordades, kus väiksem laps nutab meeleheitlikult teadmata põhjusel, aga suurem tahab söötmist, vannitamist, unejuttu ja magamapanemist. Lisaks veel magamata ööd ja kodused tööd-toimetused, omavahelised suhted ja sõbrad-tuttavad. Jaanuaris-veebruaris tuli Susannaga endiselt 12 tundi ööpäevas mööda maja ringi tantsida, et ta pidevalt ei karjuks ja mingeidki rahulolu märke näitaks. Kui ta siis vahepeal 15-20 minutiks suigatas, tuli tormata tegemata tööde kallale, et midagigi tehtud saaks või siis lihtsalt vahelduseks ka teist last sülle võtta. Irisele tuleb vist kõige tänulikum olla, et ta juba 15-kuuselt väga mõistev ja kannatlik suur õde oli. Aga ta vaeseke jäi märtsis neerupõletikku. Ei kaevanudki eriti millegi üle, kuigi see väga valus ja piinarikas haigus peaks olema, lihtsalt jäi ühel päeval ülikõrgesse palavikku, mida ühegi imemeetodiga enam alla ei saanud ja mistõttu suuri ja põhjalikke uuringuid tuli alustada. Ja see nõudis juba kõrgemat logistikat, kuidas sireenist Susanna ja palavikust nõrkeva Irisega ühe haigla ukse tagant teise taha käia (selline asi nagu koduvisiit on siinmaal tundmatu termin). Õnneks selgus, et tegemist oli “ainult” põiepõletikust alguse saanud bakteriaalse infektsiooniga ja loodetavasti see enam ei kordu. Need olid ajad, mil tuli elada mitte ainult päev korraga vaid lausa toidukorrast toidukorrani.
Praegu sobivad Iris ja Susanna omavahel päris hästi. Irisele meeldib Susanna eest hoolitseda, Susannale jälle et tema eest hoolitsetaks. Niisiis aitabki Iris Susannal söögitooli rihmad kinni ja pudipõlle ette panna, toob kätte joogitopsi, pühib nina, võtab tuppa tulles kingad jalast ja jope seljast. Ja kui Iris emme või issiga kahekesi väljas käib, siis on koju jõudes esimene küsimus, et kus Susanna on. Iris tunneb numbreid kuni kahekümneni ja suuremat osa tähtedest. Segadust tekitab see, et eesti ja inglise keeles on tähtede hääldus erinev. Susanna jälle sööb väga ilusti, jookseb ringi ja ajab palli taga, on väga energiline ja implusiivne. Ja temaga juba igav ei hakka, tal on palju ülemeelikuid ja vallatuid ideid, millega Iris ka kohe kaasa läheb.
Iris on enda jaoks loonud “Nähtamatu maailma”. Kui ta millestki puudust tunneb või kui mingi asi talle segaseks jääb, siis seletab ta selle endale ära nähtamatute asjadega. Näiteks kui me autoga sõidame ja ta näeb autoaknast päikest meiega kaasa liikumas, siis räägib ta meile, et päike sõidab meile järele oma nähtamatus vankris, vaatab meid oma nähtamatute silmadega ja lehvitab meile nähtamatu käega. Kogu asi sai alguse sellest, kui me teda lutist võõrutasime ja soovitasime tal imeda seda nähtamatut lutti millle Unemati talle suhu pistab, kui ta magama jääb. Nüüd on Irise Mõmmi beebi samas seisus ja kasutab Irise soovitusel loomulikult nähtamatut lutti.
Iris hakkas suvel käima laste muusikatunnis, mis toimub korra nädalas. Sealt on ta õppinud mitmeid viisikesi ja saanud suure huvi erinevate muusikariistade vastu. Ta räägib praegu väga ladusat ja suure sõnavaraga eesti keelt, Susanna ütleb umbes paarkümmend sõna. Raamatuid loetakse meie peres ka kõvasti, mis küll praeguses eluetapis väljendub selles, et Ainil on pidevalt hunnik parandamist ootavaid raamatuid laua nurga peal, millel on kas lehed kogemata välja rebitud või muidu ära kortsutatud.
Väga tänulikud oleme oma naabritele Elisabethile ja Garyle, kes on saanud meie parimateks sõpradeks, elukogenud vanemateks ja heldeteks vanavanemateks – ehk siis täitnud kõigi nende inimeste rolle, kellest me puudust oleme tundnud. Nii hea on, kui ka ühel teisel maal ja teises riigi on üks uks, millele alati võib koputada ja kuhu igas olukorras sisse võib astuda. Ja palju kergem on, kui tead et abi saamiseks tuleb minna ainult üle tee.
Tööalaselt on see aasta möödunud tõusvas joones. Aasta algas küll segaselt, kuna Nokias toimus järjekordne reorganiseerimine ja ei olnud sugugi kindel, et kõigile tööd jätkub. Ainil õnnestus alustada uut karjääri toote- ja projektijuhina kiire interneti lahenduste alal. Töö on huvitav ja konkreetse praktilise väljundiga, s.t. et Nokial on nüüd üks uus tooteperekond (VDSL Switch, Splitter ja Modem). Aini töö hõlmab traditsioonilist projektijuhtimist – alates äriplaani kirjutamisest ning resursside, finantside, ajakavade jms planeerimisest, dokumentatsiooni, turundusmaterjalide kirjutamisest, ja lõpetades järelevalvega, et tootmine toimuks õiges mahus ja kohas ja tellijad saaks oma tooted kätte nii nagu tellitud oli. Töö kulmineerus aasta lõpupoole reisiga Taivani, Hong-Kongi ja Hiinasse, kus toimusid läbirääkimised koostööpartneritega ja tootetutvustus Hiina turule. Veidi jäi aega ka vaatamisväärtuste ja kultuurimälestistega tutvumiseks – eriti muljetavaldav oli Hiina müür. Aasta alguses kolis Nokia täiesti uude kontorisse, Petalumast Santa Rosasse, ruumid on heledamad ja avaramad, kohvikuid rohkem, keset maja kasvavad kasepuud ning õues on lõõgastumiseks välikohvik ja võrkpalliplats. Kui ilmad lubavad, siis käib Ain koos töökaaslastega esmaspäeviti ja kolmapäeviti lõunapausi ajal jalgpalli mängimas. Ja tõelist eneseületamist nõuab otsus jalgrattaga tööle minna, kuigi ka seda aeg-ajalt juhtub.
Märtsis saabusid esimesed külalised ja meie võõrastetusba oli sel aastal peaaegu vahetpidamata asustatud. Külalised on meie pool ikka teretulnud, aga muidugi oli see veidi vaevaline kogu kambaga ringsõite teha ja kodus kedagi sellisel tasemel võõrustada, et see täit rahuldust pakuks. Pigem said kõigist külalistest mingil määral meie koduabilised ja kõik läksid lõpuks kodu poole väikese murega, et kuidas me siin ikka hakkama saame. Suur tänu selle eest.
Sel aastal käisid meil külas Aini vanemad, sõbrad Don ja Karen oma lapse Alexi ja Doni vanematega, siis Ülle sõbranna ja Irise ristiema Aari ja pool suve veetis meie juures meie ristitütar Tiina. Tänupühad veetsime koos Aini kunagise klassivenna ja praeguse bioloogiadoktori Toomasega.
Tänu külalistega ringisõitmisele oleme ka ise nüüd rohkem kodust välja saanud. Aini vanematega külastasime Põhja-Kalifornia suuri sequoia – punase puu metsi, mis olid tõesti muljetavaldavad. Mõnest puust sai lausa autoga läbi sõita. Aariga käisime San Franciscost lõunapool Hearst-i lossis. Ja muidugi tegime lugematul arvul kohalikke väljasõite kodu ümbrusesse, San Francisco-sse ja ookeani äärde Bodega Bay-le.
Juunist juulini toimus meie reis Soome ja Eestisse. Nii pikk reis kahe väikese lapsega kujunes oodatult väsitavaks. Reisi tegid raskeks ajavahest ülesaamine, üldiselt halvad ilmad ja kindla peatuspaiga puudumine. Elasime nagu mustlased ja liikusime pidevalt ühest kohast teise. Seetõttu jäi liiga vähe mahti niisama jutuajamiseks ja omastega koosolemiseks – kõigil kohtumistel oli kiirustamise maik juures. Aga muidugi oli tore kõiki oma sugulasi ja vanu sõpru taas näha ning nende elukäigust kuulda. Tundsime ennast tõeliselt teretulnuna ja väga koduselt Peetsalude peres, Igori ja Oksana juures, Kaisa juures Lohusalus, Hanno juures Otepää kandis, ning muidugi kodulinn Tartus. Oleme eriti tänulikud Aarile ja tema vanematele, kelle juures meil oli võimalik peatuda ja veeta oma puhkuse kõige rahulikumad ja mõnusamad hetked. Keila saun ja värske suitsusilgumaitse on meil siiani väga hästi meeles. Tagasiteel peatusime mõneks päevaks veel Helsingi lähedal Pentti Jukola peres, kus meid samuti väga soojalt vastu võeti . Suur, suur aitäh teile head sõbrad!
Põhilised sündmused Eestis olid seekord Susanna ristsed ja Irise teine sünnipäev. Ristsed kujunesid väga rõõmsaks ja südamlikuks perekondlikuks sündmuseks ja isegi peategelane jäi vist asjade käiguga rahule. Irise sünnipäevale planeeritud veepidu tuli tänu vihmasajule küll jopedes mööda saata. Täname kõiki kes kohale tulid ja nende sündmuste tunnistajateks olid. Meile pakkus suurt rõõmu Eestimaa metsades käimine ja marjakorjamine. Paar päeva enne ärasõitu saime ka Kablis rannailma nautida.
Oleme hakanud võimaluste piires siinse eestlaskonnaga suhteid looma. Augustis käisime Bass Lake-i ääres eestlaste kokkutulekul ning ühtlasi külastasime ka Yosemite rahvusparki. Bass Lake asub Kalifornia keskosas, mägede vahel orus, kunagiste kullakaevanduste läheduses. Siinsetel eestlastel on juba kümneid aastaid traditsioon tööpüha (Labor Day) vabade päevade ajal seal kokkutulekut pidada, päeval järve kaldal suvitada, eesti toite süüa ja õhtul lõkke ääres eesti laule laulda. Bass Lake-i liiv on väga maagirikas (fool’s gold – lollide kuld) ja seetõttu läigib nagu oleks päris kuld. Järve suubub üks koskedega oja jääkülma veega – küll oli hea kose alla hüpata, et ennast kuumusest jahutada.
Paar korda oleme ka kohalikus eesti kirikus käinud, mis asub meist kahe tunni autosõidu kaugusel. Viimati käisime seal eesti jõulupeol, kus Ainil oli vastutusrikas roll – mängida eesti lastele jõuluvana. Nii muhedat ja nooruslikku jõuluvana ei kartnud keegi teine peale meie oma laste, kes seevastu jõuluvana põlve peal lausa põrgukisa tegid. Veetsime ka meeldiva õhtu tudengikorporatsiooni Vironia kohaliku esinduse poolt korraldatud jõulupeol, kus sai süüa verivorsti ja hapukapsast.
Olukorra sunnil tegime sel aastal järjekordse sammu amerikaniseerumise suunas – ostsime teise auto. Peale selle sai Ain veel purjelaua omanikuks, kuigi aega selle hobiga tegelemiseks tundub et üldse ei jää. Eriti innustav ei ole ka see, et sel aastal on siinkandis toimunud kaks hairünnakut surfajate vastu.
Mis tulevikku puutub, siis taotleme parajasti “rohelist kaarti”, see on siis alalist elamisluba. Meie Eestisse tagasituleku või siit kuhugi edasi liikumise plaanid on niisiis väga ebamäärases staadiumis ning selle üle mõtlemise oleme edasi lükanud järgmisesse aastasse.
Lõpetuseks tahaks veelkord tänada kõiki kes meid vaatamata pikale pausile nii kirjutamises kui helistamises endiselt oma sõpradeks peavad. Oleme teie peale sageli mõelnud ja soovime teile imelisi jõulupühi ja kõike kena uuel aastal.
Vaadake ikka meie pilte kodulehel www.indermitte.net
Ülle, Ain, Iris ja Susanna
Jõulud 2002. a., Kalifornias