Jõulutervitus Sonoma maakonnast, Põhja-Kaliforniast! Seekord tundub jõulumeeleolu meist küll sama kaugel olevat kui Eesti Rohnert Park-ist. Pole siin ei lund ega päikest, hoopis sajab, sajab, sajab ... vihma. Suviti ärakuivavast ojast, mis meie naabruses voolab on saanud möirgav jõgi ja mänguväljakutest üksildased tiigid, mistõttu oleme enamasti tubasel rezhiimil. Ja kuigi see meie igapäevaelu otseselt ei mõjuta, on alateadvuses kurbus ja hirm seoses Ameerika Afganistani sõjaga. On olnud raske ja kurnav aasta.
Alustasime seda reisiga Lake Tahoe äärde, Death Valley kõrbesse Kalifornia idaosas ja mahajäetud kullakaevandustesse. Oma nime on see kõrb saanud kullapalaviku ajal, kui inimesed reisisid läänerannikule ning see oli viimane ohvriterohke ponnistus, et pärale jõuda. Sealt edasi sõitsime elust pulbitsevasse Las Vegasesse. Oma kuuekuuse lapsega tundsime ennast kasiinode ja hiiglaslike hotellide keskel suhteliselt ebamugavalt.
Märtsis tabas meid üllatus, mida ei osanud oodata - Ain kaotas töö. Õnneks küll ainult kaheks nädalaks, aga elu ebastabiilsuse ja ettearvamatuse üle pani see meid mõtlema küll. Nokial, nagu ka teistel telekommunikatsioonifirmadel, on praegu ülimalt rasked ajad. Ka meie edasine käekäik siin Kalifornias on väga lahtine, kuna praeguse seisuga tundub, et töölepinguid mujalt tulnutega ei pikendata.
Suvi oli sellel aastal väga palav. Selle algust ja lõppu tähistasid meie jaoks kaks rõõmsat sündmust - Irise esimene sünnipäev juunis ning Susanna sünd 28-ndal augustil. Peale raskeid esimesi kuid - Susannale ei tundunud see maailm kohe kuidagi meeldivat - hakkame me kõik lõpuks oma uute rollide ja kasvanud perekonnaga ära harjuma. Raske on sellegipoolest ning elurütmi ja -stiili dikteerivad endiselt kõige pisemad.
Septembrit jääb meenutama terrorirünnak Maailma Kaubanduskeskusele New Yorgis. See on mõjutanud elama tänases päevas ja antud hetkes, kuna homset ei pruugi enam tulla. Seda tunnet on süvendanud veelgi kaks kaotust - aasta lõpupoole suri Aini 100-aastane vanaema ning õnnetult sai surma Ülle hea sõber Madis Hint.
Nende muremõtete juures toovad meile päikesekiiri meie pisitütred. Väikesest Irisest on peale Susanna sündi saanud SUUR ÕDE. Susannaga lepib ta päris hästi, jagab temaga oma mänguasju ja lutti. Iris on üldse väga heasüdamlik ja lahke. Näiteks kui mänguväljakul võtab mõni teine laps temalt ämbri, siis tavaliselt pakub ta võtjale ka kühvlit. Irise esimene arusaadav sõna oli aitäh. Ülle on mammi ja Ain papa (vastupidiselt meie püüdlustele olla emme ja issi). Susanna aga on kindlalt inglisekeelne baby ja mitte lihtsalt beebi. Veel oskab ta öelda apelsin (apepii) ja baby äkaas (ärkas). Viimastel päevadel meeldib talle õhtul diivani peale istuda, näidata näpuga televiisorit ja öelda Hawai'i, Hawai'i, mis siis tähendab, et tuleb hakata vaatama järjekordset episoodi meie viimasest reisist.
Susanna on hakanud meile rõõmu valmistama oma kiire kasvamise ja arenguga ning hääleka naeruga. Tema tundub olevat eriti õrnahingeline isiksus ning vaikne laul või lugemine meeldivad talle üle kõige. Nende päevade üle, mis meil toas mööduvad on just Susannal eriti hea meel, sest tuul ja ere päike on talle algusest peale pisarad silma toonud.
Ise oleme praegu hea tervise juures ning energiat täis laetud. Seda peamiselt meie üllatusreisi tõttu Mau'i saarele Hawai'i-l. Olime seda reisi juba ammu oodanud, ning kuna Ülle ema oli meil siin külas, siis oli lapsehoidja omast käest võtta. Hawai'i oma imeilusate päikeseloojangutega, türkiissinise selge vee ja liivarandade, tantsivate hulatüdrukutega ning igavesti kestva suvega jättis meile kustumatu mulje.
Sel aastal oli meil suur rõõm võõrustada mitmeid külalisi: Aini töökaaslane Margus perega, Ülle õemehe vend Pentti perega Soomest, Virgina ja Harry ("meie Ameerika vanavanemad") Wisconsinist, Don, Karen ja Alex Michiganist, sõber Juhani, Aini õde Ene ja Ülle ema, kes saabus päev enne Susanna sündi ja jäi meile abiks lapsi kasvatama ja kodu korras hoidma lausa kolmeks ja pooleks kuuks. Samuti oleme väga tänulikud oma naabritele, kes on meile olnud siin perekonna eest ning nõu ja jõuga abiks nii rasketel kui kergetel aegadel.
Käes on Jõulud. Taas on üks aasta koos oma rõõmude ja muredega saanud minevikuks. Soovime kõigile uuel aastal palju päikest ja õnne, sirget ja tasast teed ...
Ülle, Ain, Iris ja Susanna
Jõululaupäeval 2001. a., Kalifornias