Kallid sõbrad, 

Üks aasta on jälle mööda saamas ja on kätte jõudnud aeg soovida teile kallist Jõulurahu ning õnnelikku uut aastat. 

Paljudel meie sõpradel on kombeks sel puhul kiri kirjutada, et rääkida veidi oma möödunud aasta mälestustest ja läbielamistest ning tulevikulootustest. Otsustasime ka ise sel aastal nii teha. 

Aasta alguses olime ikka veel ametis oma uue korteri sisustamisega. Aprilliks oli kõik eluks vajalik olemas ning hakkasime ennast hubasemalt ja kodusemalt tundma. 

Ülle käis kuuekuustel pereteraapia kursustel ja alates jaanuarist tegeles aktiivselt tööotsimisega. Juulis kroonis tema otsinguid edu ja Üllest sai kasvataja-pedagoog Keila SOS Noortekodus. Tema ülesandeks on abistada viit 16-18 aastast noorukit keskkooli lõpetamisel, töö leidmisel ja ühiskonda integreerumisel. 

Aini töö Nokias on olnud küllaltki pingeline - pakkumiste tegemine, läbirääkimised, lepingute sõlmimine, jne. Nokia kontor Tallinnas laienes hiljuti. Ain sai endale uue kabineti (või õigem oleks öelda töökoha) koos uue mööbliga. On olnud ka palju ärireise, isegi sellistesse eksootilistesse kohtadesse nagu Moskva. Aga ka palju meeldivamatesse paikadesse nagu näiteks suusareisid klientidega Põhja-Soomes. 

Meil on olnud võimalik ka koos reisida. Sel aastal külastasime me kolme Rootsi linna: Kista, Uppsala ja Stockholm; ning käisime veelkord Londonis. Teist korda Londonis olla on palju meeldivam, pole vaja enam tormata ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde, vaid saab rahulikult nautida Londoni parkide ilu ja muuseumide õpetlikku ja salapärast vaikust. Stockholmis saime väga meeldiva elamuse Skansenis ja Vasa muuseumis. 

Mai alguses olid meil külalised Ameerikast - Don koos abikaasa ja vanematega. Kuigi nad veetsid Eestis vaid mõned päevad, õnnestus meil kogeda midagi sellist, mida pole siinkandis juhtunud juba üle 100 aasta - 11. mail, kui puud olid juba lehes ja rohi roheline, sadas maha üle 10cm lund. Tänu sellele oli mitmeid elektrikatkestusi ning meil tuli veeta õhtu ja öö küünlavalgel Leigo turismitalus, kus küpsetati elaval tulel liha, pakuti sügavkülmikust sulama hakanud suviseid marju ja tehti suitsusauna. 

24-ndal mail liitus Ain 30-ste klubiga. Seda sündmust tähistasime meres ujumise ja keeglimänguga. Tegelikult oli Ain ainus, kes supluseni jõudis (tõenäoliselt tänu oma 1992. aasta Taani kogemusele, kus "julm" pererahvas teda poole aasta jooksul igal hommikul meres ujuma sundis). Niisiis avas Ain ujumishooaja ja sai Üllelt (vanale mehele) eakohase sünnipäevakingituse-suure kahe juhtnööriga tuulelohe, mis sisustas edaspidi mitmeid tema vabu hetki. 

Suvi oli sel aastal erakordselt palav ja kuiv. Meie nautisime seda täiel rinnal. Juulis tegime koos Aini Kanada sugulastega reisi Saaremaale. Otsustasime kõndida paljajalu mööda merepõhja Kõinastu laiule ning eksisime kohale jõudes ära. Tänu sellele tuli meil kõndida kilomeetreid paljajalu mööda kiviklibu ja ohakalisi heinamaid ning kõigele lisaks tassida kordamööda seljas ka kolme umbes 10-aastast jõmpsikat. Ööbisime telkides, tegime lõket ja küpsetasime-keetsime üsna metsikutes tingimustes. 

Meie matkamine jätkus Pärnu ja Tõstamaa kandis, lisaks veel paar vahvat päeva Kihnu saarel, kus me jälgisime erakordselt ilusat päikesetõusu. Kuna me mõlemad armastame jalgrattaga sõita, siis tegime mitmeid jalgrattamatku põhja- ja läänerannikule. Käisime ära Eestimaa kõige põhjapoolsemas tipus ning vaatasime üle ka presidendi Paslepa suvila. Eestimaa oli sel suvel nii ilus. 

Meie vanematel läheb praegu hästi. Aini isal avastati küll suvel eesnäärme vähk, kuid novembri alguses toimunud operatsioon õnnestus hästi ja tänaseks on ta taas oma tavalise elukorralduse juurde naasnud. Aini ema on rõõmsameelne ja toimekas pensionär, reisib palju, käib laulukooris ja igasugustel muudel üritustel. Ülle ema töötab endiselt Tartu traumapunktis arstina ja Ülle isa tegeleb oma maatalu laiendamisega, et kõiki tulevasi lapselapsi ära mahutada. 

Meil on ka kaks suurt uudist. 

Me ootame oma esimest last, kes peaks sündima juuni keskel. 

Teine uudis on aga see, et alates märtsist või aprillist peaks meie uueks elukohaks saama Petaluma, California, USA. Petaluma paikneb umbes 60 kilomeetrit San Francisco-st põhjas. Oleme kuulnud, et see on väike kena linnake, kust aknast välja vaadates võib näha heinamaad ja lehmakarja. Ning ilm on seal aastaringselt 15-25 soojakraadi ringis. See peaks meile ja väikestele lastele hästi sobima. Ain on selle sõidu õnnestumiseks palju vaeva näinud ja tööd teinud ning nüüd peab ta sealse töö osas viimaseid läbirääkimisi. Firma on ikka seesama Nokia. Jaanuari alguses sõidab Ain seda kohta üle vaatama ja kui kõik sobib, siis ootabki meid ees üks suur sõit. 

Hoidke siis meiega ühendust ja hakake valmistuma päikeseliseks California reisiks. Olete oodatud meile külla. 

Loodame, et leiate keset pühadesaginat aega mõelda ka Jõulude tegeliku tähenduse üle. Tervitustega, 

Ülle ja Ain