Tere, mina olen Iris Maria. Sündisin siia ilma 23-ndal juunil 2000-l aastal kell 2:39 hommikul. See sündmus juhtus Ameerikas Californias, Santa Rosa linnas. Sünnitusmajaks oli Santa Rosa Memorial Hospital.

Sünnitusmajja tulime koos emme ja issiga juba eelmise päeva õhtul. Naljakas oli see, et nii palju teisi lapsi tahtis ka samal ajal sündida, et meile ei leitud isegi sünnitustuba. Alguses mõõdeti emme vererõhku ja muid asju. Ja siis avastati, et ma tahan juba nii kiiresti sündima hakata, et kohaldati meie jaoks üks palat sünnitustoaks. Toodi igasugu tarku aparaate ja muud träna, niiöelda igaks juhuks, et kui mul miskit viga peaks olema, siis saaks kohe aidata.

Noh, eks ma siis ikka emmele natuke valu ja vaeva tekitasin, aga umbes viie tunni pärast olin valmis sündima. Ega ma talle nüüd nii palju valu ka ei teinud, sest nagu ma hiljem kuulsin, ei võtnud ta isegi mingeid valuvaigisteid. No igatahes hakkas emme peale kella kahte öösel pressima ja ei läinudki rohkem aega kui 20 minutit kui ma nagu kuul välja lendasin. Esimene inimene, keda ma nägin, oli doktor Thomas McCarthy, kes mu siis kohe kätele võttis. Ma olin muidugi väga aktiivne laps olnud ja niipalju emme sees keerelnud, et nabaväät oli neli korda ümber kaela ja siis veel ümber käe ka. Arstionu lõikas siis nabaväädi kohe läbi ja keerutas mu kaela ümbert lahti. Kuna nabaväät oli nüüd katki, siis pidin hingama hakkama kohe, kui välja sain. Sellega sain ma suurepäraselt hakkama ka. Peale doktori oli järgmine inimene, keda ma nägin, minu uudishimulik issi, kes kõigel kohe ninapidi juures passis ja toimuvat tähelepanelikult jälgis. Temal oli au lõigata nabaväät minu kõhu juurest läbi. Ja siis pandi mind emme rinnale ning sain tund aega oma emme tissi imeda - küll oli hea. Silmad tegin ma niisiis kohe lahti ja tegelikult olen nii tubli ka, et jõuan isegi oma pead hoida. Peale arsti ja oma vanemate oli seal haiglas ka igasugu õdesid ja muid abimehi. Need siis muudkui kantseldasid ja aitasid meid, kui meil abi vaja oli.

Edasi viidi mind koos issiga pesema, mõõtma ja esimest süsti saama. Tulemused on siis sellised: silm silm nina suu, tiss tiss nabaluu. Pluss veel 10 sõrme, 10 varvast, kaks kõrva ja kõik muu eluks vajalik. Ametlikud mõõtmistulemused on sellised: kaal 2.928kg, pikkus 48.5cm, pea ümbermõõt 33.5cm, rinna ümbermõõt 31cm, juuksed hästi pikad ja tumedad, silmad sinakas-hallid.

Peale mõõtmisi pesti mind puhtaks ja tehti süsti ka. Vist oli vitamiin K. Ja jala ümber pandi mulle mingi lipik minu andmetega ja siis veel mingi seade, et kui sellega sünnitusosakonnast välja jalutada, siis hakkavad alarmid tööle.

Ausalt öelda väsisin ma kõigist nendest toimetustest nii ära, et otsustasin magama jääda. No ja siis ma vahelduva eduga magasingi terve päeva, kuni ükskord avastasin, et olen hoopis teises kohas. Mulle öeldi, et see on meie kodu. Nii et jah, ainult 18 tundi peale sündimist sain juba oma koju minna. Tegelikult on meil kodus jube mõnus. Mul on oma tuba kollaste seinte ja valge voodiga. Laes on seal mingisugune imelik ventilaator värviliste labadega. Seda on mul päris huvitav vaadata. Magan praegu emme ja issi magamistoas, kus on eraldi voodi minu jaoks - see on selline väike ja armas puust voodi. Issi tegi veel madratsi alla tugevduse ka, et mul selg kõveraks ei kasvaks. Mulle tegelikult meeldib magada kohe emme kõrval. Oma esimesel päeval kodus õppisin ka tissi imemise ilusti selgeks ja nüüd siis imen seda umbes iga kolme tunni tagant. Ja ülejäänud aja siis magan, söön, kõõksun, pissin ja kakin. Ei tea miks, aga mu vanematele väga meeldib, kui ma kõike seda teen ja nad muudkui kiidavad mind.

Autoga sõit mulle ka päris meeldib. Tavaliselt istume emmega bussi keskmise istme peal ja issi juhib. Minul on oma autotool. Tegelikult see polegi ainult autotool, vaid käib ka käruks lahti, nagu lennukil tulevad alt rattad välja. Issi ja emme sõbrad Don ja Karen kinkisid selle mulle. Oleme juba paar sõitu autoga teinud ka - käisime mind haigla õdedele näitamas. Emme kurtis, et tal pole piima ja siis käisime asja uurimas. Aga tänaseks on jälle piima nii palju, et mina seda küll ära juua ei jõua. No igatahes toitun siin küll hästi, seda olevat minu mähkmetest näha ka. Issi käis mulle üks õhtu isegi rattaga poest uusi mähkmeid toomas.

Täna (olen nüüd 4-päevane) käisime issiga oma esimesel jalutuskäigul - mina muidugi kärus. Jalutasime oma kodu juurest ühe oja äärde ja tagasi. Siin on ikka hea värske õhk ja ilus ilm. Ainult päike on minu jaoks natuke liiga ere. Issi võttis oma haiguse/puhkuse päevad ka välja ja nüüd me siis koos tegutseme ning katsume emmele natuke puhkust anda. Issi ja emme mängivad mulle ilusat muusikat. Üks väga huvitav kokkusattumus juhtus meil ka - nimelt tuli välja, et meie naabritädil on minuga samal päeval sünnipäev (ja enam-vähem samal kellaajal ka). Nüüd ta siis on minust nii vaimustatud, et lubas mulle saksakeelseid jutte lugeda ja saksa keelt õpetada (ta on sakslane) ning klaverit mängida ja laulda. See mulle küll meeldiks.

Viiepäevaselt võtsime ette esimese suure retke poodidesse. Issi tahtis mulle värvilisi riiuleid tuppa osta ja siis ma pidin kaasa minema, et öelda, mis värvid mulle meeldivad. Tegelikult ega nad mind eriti ei tahtnud poodidesse kaasa võtta ja niisiis istusime emmega enamus aega autos või jalutasime niisama ringi. Ja kui issi ükskord poest saabus, siis see oli küll alles vaatepilt. Kogu käru oli igasugu asju täis - maasikaid, vaarikaid, kirsse, virsikuid, magusaid sibulaid, ja mida kõike veel. Ise veel ütles, et apelsinid jättiski poodi, kuna rohkem ei mahtunud kärusse. Emmel läheb nüüd suureks moosivaaritamiseks.

Olen nüüd ka ühe uue kombe selgeks õppinud. Nimelt, kuna mulle mähkmete vahetamine eriti ei meeldi, siis ma emme ja issi kiusamiseks alati pissin või kakin mähkimislaua täis, kui nad mind seal vahetavad. Päris tore on vaadata, kuidas nad selle peale suured silmad teevad.

Olen nüüd ühe nädala vanune. Selle puhul tehti mulle täna vanni. Jube mõnus oli, sain emme ja issi kätel ujuda ning soe vesi mulle meeldib ka. Õhtul oli minu sünnipäevapidu, issi töökaaslased ja nende pered tulid meile külla. Ma sain palju kingitusi ka, nüüd on mul rohkem kleite kui emmel. Ja issi lõpetas minu toa riiulite ehitamise ära, nii et asjade jaoks on nüüd piisavalt ruumi.

Nüüd olen kaks nädalat vana. Olen enamuse aega oma elust veetnud oma kodus koos emme ja issiga. Käime nendega koos vankriga sõitmas. Minul ajab vankrisõit hirmsasti une peale ja nii ma siis magan ega teagi, kus me käinud oleme. Ükspäev tegime küll vist väga suure ringi, nii oma 10 kilomeetrit tuli ära. Jalutasime mööda golfiväljakuid ja väikseid tänavaid. Avastasime naabruses ühe ilusa ülikooli botaanikaaia koos tiikide ja purskkaevudega. Ja siis veel ühe ojakalda, mis on nii põldmarju täis, et annab alles süüa. Praegu on enamus marju alles toored, aga need mis valmis olid, olid küll jube magusad.

Aga täna oli meil väga sisukas ja tähtis päev. Hommikul käisime arsti juures kaalumas ja mõõtmas. Olen nüüd juba 3.6 kilo raske ja 51 cm pikk. Nii et kasvan ilusti. Lõpuks tuli üks arstitädi ja tegi mulle kole valusa süsti ka, ütles et kollatõve vastu. Edasi läksime Santa Rosa-sse passipilte tegema. Ma oleks peaaegu selle ka maha maganud, aga külma rätikuga aeti mind üles ja siis sai lahtiste silmadega pilt ikka ära tehtud. Pärast magasin jälle edasi. Samal ajal ajas issi igasugu muid pabereid korda ja sain endale esimese ametliku dokumendi - sünnitunnistuse. Ameerika passi saan umbes kümne päeva pärast ja siis võin ka reisima hakata.

Täna, minu kuueteistkümnendal elupäeval, tuli mul naba ära. Nüüd võib hakata iga päev vannis käima ja üldse rohkem veeprotseduure tegema.

Nii, nüüd on päris palju aega jälle vahepeal mööda läinud ja mul ei olegi olnud mahti kirjutada. Meil käisid vahepeal külalised - Don, Karen ja Alexander. Veetsid siin kolm päeva ja küpsetasid külmkapi täie sööke valmis. Ainuke paha asi selle juures oli see, et Karen pani peaaegu iga toidu sisse spinatit ja tundub, et mulle see kohe mitte ei sobi. Saan sellest nii suured gaasivalud, et kohe paha hakkab. Nii peabki issi ise kõik selle toidu ära sööma ja emme jätkab ikka eestimaiste pudrude ja võileibadega. Vahepeal sööb ikka lõhekala ka.

Kõik naabrid ja tuttavad on mulle palju kingitusi toonud, põhiliselt riideid. Eriti Karen, kes tuli kohe suure kotiga, kõik Alexist üle jäänud riided sees. Kuna olen selline üpris rahutu hing, siis issi ostis mulle sellise üleskeeratava kiige, mis kuni pool tundi mind kiigutab ja rahustab. See on päris mõnus küll.

Ja üldse, emme ja issi on minu kisamisega nii ära harjunud, et ei tee enam suurt väljagi. Esimestel päevadel ikka joosti kohe kohale, kui ma mingi piuksu tegin, aga nüüd lastakse mul siis karjuda nagu ei oleks kellegi asi.

On 20. juuli ja täna hommikul saabus postiga minu pass.

Nüüd on juba 12. august. Just täna on mul ka sünnipäev, sain nimelt 50 päeva vanaks. Olen juba kasvanud suuremaks, kaalun 4.5 kilo ja olen 60 cm pikk. Kõht mul ka enam ei valuta.

Vahepeal on igasugu toredaid asju juhtunud. Käisime minuga kõrva-arsti juures minu kuulmist kontrollimas. Siin peavad kõik beebid selle läbi tegema. Test ise kestis 15 minutit mõlema kõrva jaoks. Asja tegi keeruliseks see, et kõrvade külge ja otsaette pandi mulle klemmid ja need pidid paigal püsima ja selleks oli vaja, et ma magaks. Kui me kohale jõudsime, siis ma magasingi, aga kui arstitädi piiritusega kõrvataguseid ette valmistama hakkas, siis muidugi ärkasin ma üles. No pandi siis klemmid külge ja lasti tuled ära, et ma uuesti magama jääks. Aga muidugi, enne kui ma magama jäin, kiskusin klemmid küljest ära. Siis pandi need uuesti külge ja hakati testima, aga selgus et on valesti pandud ja tuli ümber panna, mille peale ma jälle üles ärkasin. Lõpuks sai ühe kõrvaga ühele poole ja siis jälle tundus, et andmed jäid arvutisse salvestamata, kuidagi saadi need lõpuks ikka kätte ja trükiti välja. Printer oli mingi vana ja tegi nii kõva häält, et ärkasin selle peale järjekordselt üles, mis iseenesest oligi kuulmistesti kõige parem osa -- kas nad siis aru ei saa, et ma kuulen ju küll.

Eelmisel nädalavahetusel käisime issiga koos kinos. See oli selline reklaamkino ühes Bose helitehnikat müüvas poes. Minul oli see ju esimene kord sellist asja teha.

Eile käisime pealelõunal ja õhtul ookeani ääres tuulelohet lennutamas, clam-chowder suppi söömas ja imeilusat päikeseloojangut ja kuu kuma ookeani lainetes imetlemas. Oli hästi mõnus väljasõit. Siin on kombeks randa minnes tekid kaasa võtta ja seda värvide mängu, mis päikese loojanguga kaasneb, rannas tekil lesides vaadata. Kui on jahedam õhtu, siis on rannas ka mitmeid lõkkeid üles tehtud, nii ka seekord. Ja tundub tõesti et sügis on siin parim aasta-aeg. Seekord oli esimene kord kus ookeani ääres oli talutavalt soe olla. Ühtedel oli selline suur ja huvitav lohe, et lennutaja istus ise liiva peale maha ja siis lohe vedas teda mööda randa päris pika maa. Hea, et õhku ei tõstnud. Mina olin nii soojalt sisse mähitud, et oli väga mõnus ja soe olla. See on ikka imeline tunne olla ühe kontinendi serva peal, vaadata kaugusesse ja omi mõtteid mõlgutada.

Emme keedab praegu virsikumoosi, issi tõi talle aiast oma puu otsast virsikuid. Pole virsikumoosi kunagi varem teinud, ei tea mis tast välja tuleb. Virsikud valmivad nii ebaühtlaselt, et osad on veel toored kui teised juba üleküpsenud.

Valmistume juba emme-issiga Eestisse sõiduks ette. Issi ostis piletid ja emme pakib asju kokku.

Täna oli mul tähtis päev. Nimelt, kuna emme pidi keset päeva hambaarstil käima, siis viis issi mind oma töö juurde. Seal oli nii palju inimesi ja kõik nad sagisid minu ümber.

© 2000 Iris Maria