Sissejuhatuse asemel

Ühel päeval võib ka kõige patriootilisemal eestlasel külmast, niiskest ja pimedast kliimast ning kõigest muust kodumaisest villand saada, ning kui jõuvarud veel lõppenud pole, siis ongi viimane aeg hakata otsima uusi võimalusi, et oma ellu rohkem päikest tuua. Seda me siis tegimegi. Tegelikult on Ain tahtnud juba ammu kuskil välismaal töökogemusi omandada ning nüüd avanes lihtsalt huvitav võimalus ennast proovile panna. Ain töötab nimelt Nokia's, millel kontorid on igal pool mööda maailma laiali. Nii et, eriti raske see töö leidmine ei olnudki, kuigi tuli käia igasugustel testidel ja vestlustel. Aga nüüd on see kõik tehtud ja otsus ka küpsenud -- sõidame Ameerika läänerannikule oma õnne otsima (nagu vanasti kullakaevandajad-õnneotsijad). Koht on siis Californias, San Francisco'st natuke põhja poole. Nende muljete põhjal, mis meil praegu on, tundub see paik olevat ilus ja rahulik, päikeseline ja soe. Aga eks me hakka siin lehel oma värskeid muljeid ja arvamusi avaldama, nii et kutsume kõiki lugema.

13.03.2000, esmaspäev

Kuigi otsuse vahel ära sõita ja tegeliku ärasõidu kuupäeva vahele jäi/jääb tervelt kaks ja pool kuud, ei läinud kõik asja-ajamised sugugi nii lihtsalt. Esimesed viperused hakkasid peale juba möödunud reedel, kui selgus, et Ameerika saatkond Tallinnas ei taha meile kuidagi viisat anda. Et mingid immigratsiooniametiga seotud paberid ei sobi või on täitmata või hoopis puudu. Täna siis ajame asju edasi ja vaatame, mis saab. Võib-olla tuleb veel Helsingi saatkonda sõita, kuna seal pidi asi väga lihtsalt käima ja Soome konsulil on vist rohkem õigusi tööviisasid anda.

18.03.2000, laupäev

Nüüdseks on möödunud nii mõnedki närvilised ja teguderohked päevad. Kell on kümme kohaliku aja järgi ja me istume Londoni Heathrow lennujaamas ning ootame San Francisco lennukisse minekut. Lennuk kuulub kompaniile Virgin Atlantic ja on maailma suurim reisilennuk Boeing 747-400.
Mis siis vahepeal juhtunud on? Kõigepealt, peale mõningast selgitustööd Ameerika saatkonnas, otsustati meile siiski viisad anda. Asi oli selles, et Nokia ei peagi igale töötajale Ameerika immigratsioonist eraldi luba taotlema, vaid tal on üldine luba firmasiseselt inimesi Ameerikasse tööle saata. Ja USA Tallinna saatkonna töötajad ei olnud sellise asjaga enne kokku puutunud.
Teiseks, vahepeal koliti meid ka meie senisest kodust välja. See juhtus kolmapäeval ja nägi välja nii, et tulid transpordifirma Victor EK mehed ja hakkasid kõiki asju ükshaaval kokku pakkima. Iga taldrik ja kruus pakiti eraldi paberi sisse ja siis pandi kastidesse. Riiete jaoks olid spetsiaalsed kõrged kastid, kuhu sai asjad koos riidepuudega otse kapist tõsta. Voodi, muu mööbel, maalid ja õrnemad asjad pakiti erilise hoolega mullikilesse ja paberisse. Keldrist võtsime kaasa ka jalgrattad ja sinna juba varemalt varutud kaks kasti Saku ja üks kast A.Le Coq õlut (Ameerikas ei pidavat head õlut saama) ja lisaks veel rukkijahu, et oleks võimalik musta leiba küpsetada. Kokku sai kraami 68 suuremat või väiksemat kasti. Siis sõitis suur merekonteineriga auto maja ette ja kogu see kupatus laaditi sinna peale. Kahe kuu pärast peaks siis see laadung jõudma meie uude elukohta kusagil San Francisco lähistel.
Siis ajasime veel paar päeva linna peal asju, elasime hotellis Olümpia (kuna oma kodus polnud meil ju enam mitte midagi) ning peagi jõudis kätte aeg pere ja sõpradega hüvasti jätta ja teele asuda. Tallinnast Londonisse sõit kestis Estonian Air'i Hämarikuga veidi alla kolme tunni. Lennu ajal pakuti päris maitsvat austerserviku salatit ja loomalihapraadi. London oli kevadiselt värske. Maantee ääres õitsesid nartissid ja tulbid, aedades olid ploomi- ja kirsipuud hiljuti õide puhkenud. Õhtul oli sooja 10 kraadi, aga päeval oli kindlasti palju soojem olnud, kuna inimesed olid väga õhukeselt riides. Meil tuli bussiga Gatwick'i lennuväljalt Heathrow'le sõita (150 km) ja hotell üles otsida. Nelja raske kotiga see just kõige lõbusam ei olnud, aga kuidagi ikka tulime toime.  Hotell asus umbes poole kilomeetri kaugusel lennuvälja maandumisrajast ja otse selle sihis, nii et kui hommikul kella viie ajal suured Boeing 747-d saja meetri kõrguselt üle hakkasid lendama, siis magamisest küll enam midagi välja ei tulnud, aga Ainil, oli muidugi vaatamist küllaga. Tegelikult saime ennast päris hästi välja puhata ja see vahepeatus oli väga vajalik. Läheme siis nüüd oma pikale lennureisile ja järgmine kord kirjutame juba suvisest Ameerikast.

19.03.2000, pühapäev

Kell on 5:30 kohaliku aja järgi. Oleme kolmest saadik üleval, dushi all käinud ja nälja kustutamiseks paar küpsist näksinud. Hotelli jõudsime eile kell 18:00 ja läksime kohe magama. Täna üritame kaheksani vastu pidada ja loodetavasti nädalaga oleme ajavahest üle saanud.
Lend üle ookeani oli lausa meeldiv. Virgin Atlantic osutus Inglise firmaks ja teenindus oli esmaklassiline. Igal reisijal oli eesistuja istme seljatoes oma telekas, kust sai vaadata filme, mängida mänge või jälgida kaardi pealt lennumarsruuti, kiirust, kõrgust, aega, temperatuuri. Pakuti igasuguseid sööke ja jooke. Prae puhul sai isegi valida liha, kala ja taimetoidu vahel. Tänu padjale ja tekile tegime aeg-ajalt ka väikseid uinakuid. Lisaks saime veel päris vahva läbipaistva seljakoti, kus olid sees sokid, hambahari ja pasta, silmaklapid, kõrvatropid, pastakas ja märkmepaber, huulekreem, niisutavad salvrätid ja veel üht-teist vajalikku, et lennureisi nautida. Äriklassi piilusime ka. Seal lasid härrad-prouad endale massaazi, maniküüri ja pediküüri teha ja oli võimalik magamiseks ka pikali heita. Ain nagu ikka külastas ka piloote ning avastas, et 747 kokpit on tõesti väga suur, mahutades peale pilootide ka kaks vaatlejat ja ruumi jääb veel ülegi.
Mida lähemale me Californiale jõudsime, seda ilusamaks läks ilm -- pilved hajusid ja päike tundus kuum isegi läbi lennukiakna. Maastik on ülevalt vaadates väga põnev, selline kühmuline ja veekogusid täis. Ookeanikallast uhusid kõrged lained aga muidu tundus vesi väga rahulik. Maandusime San Francisco lahe kaldale, nii et maandumisrada tekkis meie alla päris ootamatult ja järgmisel hetkel olimegi maas. Huvitav oli see, et vaid saja meetri kaugusel maandus meiega paraleelselt kõrvalrajale ka üks teine lennuk. Nii tihe on siinne õhuliiklus.
Immigratsiooniametnik ei olnud jälle rahul Aini tööletuleku dokumendiga. Sõimas meid ikka päris korralikult läbi ja jättis oma jutuga mulje, et pistab meid vähemasti pokri kui just kohe tagasi ei saada, aga ometi täitis kogu selle jutu taustal paberid ära ja lasi meil minna. Ei teagi kohe, mida sellest kõigest arvata.
Saime siis oma rendiauto kätte, mis on samasugune nagu see eelminegi, millega Ain siin sõitis -- 99 aasta Ford Taurus -- ja lasime "Neverlost" satelliitnavigatsiooni süsteemil ennast hotelli juhatada. San Francisco jättis esmapilgul hispaaniapärase mulje, samuti ka siinne loodus. Mägesid on muidugi palju rohkem ja suuremaid kui need, mida me Mallorcal nägime, aga ometi oli kuidagi Mallorca tunne. Õhk meie hotelli ümbruses oli selline nagu soojal suveõhtul kusagil maakohas Eestimaal, mis tähendab seda, et lõhnas hapuka lehmasõnniku järele. Hotell ise on aga nii seest kui väljast jällegi väga hispaaniapärane. Voodi on laiem kui pikem ja tekk on vist sametist. Hommikusööki saab kella kuuest alates, nii et ongi aeg minna.
Nii, nüüd on kell saanud kaks päeval, aga meie jaoks tundub, et on juba õhtu. Ja seda sellepärast, et varakult alustades oleme jõudnud juba palju asju korda saata. Peale hommikusööki läksime autoga sõitma, kõigepealt vaatasime üle oma ajutise korteri asukoha, kuhu teisipäeval kolime. Kirjutame sellest pikemalt siis teisipäeval. Siis sõitsime mööda Rohnert Parki linna ja mägesid seal ümbruses, otsides "For Sale" silte, mis siis peaks tähendama, et koht on müüa. Paar tükki leidsime ka. Tegelikult käib siin maja/korteri ostmine ikka kinnisvaramaakleri kaudu. Siis käisime veel toidupoes kaubavaliku ja hindadega tutvumas ning Petaluma peal jalutamas. Toidukaupade valik on siin väga suur. Kui pood ise on pindalalt võrreldav nendega, mis Tartus on, siis ühte kaubaartiklit on korraga väljas vaid paar eksemplari, mis tähendab, et kõiki asju on kümneid eri sorte. Läheb kindlasti palju aega enne kui enda jaoks kõige meelepärasemad üles leiame. Hinnad on ikka kallimad kui Eestis. Ostsime paar pakki mahla, piima, juustu, maasikaid, apelsine, greipe ja mõned pesemisvahendid ja arve läks kroonides umbes 600 ringis. Tallinnas oli ostukorv tavaliselt kuhjaga täis, kui nii palju maksta tuli. Aga noh, palgad on ju siin ka palju kõrgemad. Ülle sai ka oma esimese kliendikaardi, mis siin käib ikka "nii nagu peab" -- tasuta ja kohe kätte. Mitte nii, nagu Eestis, kus kliendikaardi eest tuleb tasuda kuni 500 krooni ja siis saadetakse see sulle ka alles mitme nädala pärast.
Ilm läks lõpuks päris soojaks kätte. Siiski on siin selline huvitav lugu, et osad puud pole veel lehte läinudki, kased on hiirekõrvades, viljapuud õitsevad ja osad puud jälle on täiesti lehes. Lisaks kasvab siin vabas looduses palme ja kaktuseid.
Käisime ka mitmetes autopoodides ja arutasime auto ostmise võimalusi. Müügitöö toimub siin hoopis teisel tasemel kui Eestis. Müüja püüab võimalikult palju sinu isikliku elu, vajaduste ja rahalise seisu kohta teada saada ja sellest lähtuvalt leiab sulle auto ilma milleta sul kohe kuidagi võimalik pole toime tulla. Vanemate ja kogemustega müügimeeste puhul on see isegi päris meeldiv ja huvitav, sest nad teevad oma tööd tõesti hästi ja tegelikult panevad ka su enda asja üle põhjalikumalt järele mõtlema. Õnneks on meil kuu aega, enne kui peame valiku tegema.
Päeva lõpetasime sellega, et käisime hiina restoranis söömas. Toit oli tõeliselt maitsev ja seda oli nii palju, et jõudsime ära süüa kõigest veerandi. Aga kuna see polnud mitte taldrikule serveeritud, vaid toodi kaussidega lauale, siis pakiti ülejäägid lõpuks väga kenasti kaasa. Seda kõike arvestades polnud väljas söömine ka eriti kallis.

20.03.2000, esmaspäev

Täna ärkasime kell 6 kohaliku aja järgi, nii et hakkame juba kohanema. Erilist väsimust ka nagu enam ei tunne. Jõudsime just Nokia kontorisse ja meid juhatati Aini "kuubikusse". Pole see nii hull midagi. Enamus töötajaid on selle igasuguseid pilte ja vidinaid täis riputanud ja seeläbi veidi isikupärasemaks muutnud. Eks Ainil tuleb seda sama teha. Ain sai ka oma mobiili kätte, mis näeb väja samasugune nagu tal oligi, ainult Ameerika süsteemis. Juhilubade eksam tuleb kümne päeva jooksul sooritada, kuigi selgus, et mingi uue seaduse kohaselt ei ole see tingimata vajalik, kuna Eesti load kehtivad siin ka.
Õhtul käisime rannas nimega Dillon Beach. See on selline huvitav koht, mis on kolmest küljest kõrgete mägedega ümbritsetud ja mägede nõlvadel ning tippudes on (suve?)majad. Jääb natuke arusaamatuks, kuidas sellises kohas üldse elada saab. Kõrgemal asuvate majade juures on tunne täpselt selline, nagu oleksid maailma äärel -- ees on lõputu ookean ja all kuristik. Majad tunduvad olevat ehitatud peitsimata laudadest või siis on ka külgedelt laastukatuse moodi, arhitektuurilt üsna lihtsad ja loodusesse sulavad. Sellele vaatamata pidid hinnad algama 600-700 tuhandest dollarist. Ilm oli rannas üsna kõle ja tuuline. Kohalikud rääkisid, et kõige mõnusama kliimaga kuud on siinkandis (Dillion Beach'il) september, oktoober ja november.  Ja siis saime veel teada, et näiteks Petalumas on ilm alati 6-10 kraadi jahedam, kui 20 km kaugusel asuvates Rohnert Parki's (kus me praegu elame) ja Santa Rosas.
Rannast tulles astusime läbi paarist küla kõrtsist. Need näevadki välja täpselt sellised nagu vanades Ameerika filmides. Külamehed sõidavad lahtiste veoautodega ette, joovad õlut ja on üsna lärmakad, aga väga sõbralikud. Mida iganes siin kelleltki küsid, venib vestlus vähemalt poole tunni pikkuseks. Vastust "ei tea" ei kuule siin kelleltki, midagi oskab igaüks kõige kohta öelda. Söömas käisime seekord ühes itaalia kõrtsis. Võtsime juba ettenägelikult igaks juhuks ühe õhtusöögi kahe peale, aga pool sellest jäi ikkagi alles. Siin käib vist igal pool nii, et kuigi tellid prae, tuuakse kõigepealt suur potitäis suppi ja päts sooja saia lauale. Enne veel kui sellega lõpetada jõuad saabuvad mitut sorti salatid ja parasjagu selleks ajaks kui praad kohale jõuab tunned, et oled ennast nii täis söönud, et enam ei mahu midagi. Õnneks saab igal pool ülejäägid lasta kaasa pakkida ja nii on järgmise päeva lõunasöök ka olemas.

21.03.2000, teisipäev

Täna kolisime sisse oma ajutisse korterisse. See on suurem ja kenam kui me loota julgesime. Asub kahekorruselise maja alumisel korrusel ja koosneb kolmest toast, köögist, kahest suurest sisseehitatud garderoobist, rõdust ja sahvrist. Veel on seal väike ruum, kus hoida tolmuimejat, harja ja majapidamistarbeid ning nurgatagune, kus on pesumasin ja kuivati. Lisaks vannitoale on üks valamu ka magamistoas. Köögis on olemas hiigelsuur pliit, mikrolaineahi ja nõudepesumasin, väike lõunaserviis, kahvlid-noad, potid-pannid. Elutoas on telekas, videomakk ja hästi pehme diivan, magamistoas lisaks voodile, kummutile ja öökappidele ka päris korralik muusikakeskus. Kõik meie CD-d saabuvad küll kahjuks alles kahe kuu pärast. Ainus asi, mis puudub on voodi külaliste magamistoas, aga küllap saab vajaduse korral midagi laenata või kombineerida. Praegu hakkame teist magamistuba kasutama töötoana ja pesutriikimise kohana -- triikimise laud ja triikraud on ka korteris olemas.
Seda laadi elamist nimetatakse siin "condo'ks". Ei oskagi öelda, mis võiks selle eestikeelne vaste olla, kuna meil seda tüüpi maju pole. Need on sellised majade kompleksid, kus on palju kortereid, mida välja üüritakse. Peale korterite on condodel paari maja peale väike keskus, kus on jõusaal, solaarium, bassein ja mullivann. Neid saavad condode elanikud igal ajal tasuta kasutada.
Keskpäeval tõusis siin tänane temperatuur 30 kraadini. Räägitakse, et esimest korda sel aastal oli siin tõeliselt ilus ilm ja loodetavasti kestab see järgmised 9 kuud. Siis peaks jälle veidi vihmasemaks ja tuulisemaks minema. Nii et kui teil seal lumest, vihmast ja porist kõrini saab, siis teate kuhu tulla. Lisaks ilmale on siin muudki nauditavat.
Ain kohtus täna ka pangaametnikega, mille tulemusena saame me mõlemad nädala teisel poolel panga- ja krediitkaardid ning tshekiraamatud (siin on tshekiraamat ikka endiselt käibel). Veel käisime ära ühes kinnisvarabüroos ja reedel-laupäeval tehakse meile ekskursioon mööda ümbruskonna müügil olevaid maju. See saab kindlasti väga põnev olema, aga ostmisest ei tule kahjuks enne midagi välja, kui Tallinna korter müüdud saab.

22.03.2000, kolmapäev

Et lugejal ei jääks asjast vale mulje, et kõik on nii hästi ja läheb nagu lepase reega, siis tõe huvides tuleb siiski ära märkida, et tegelikult on kogu see asja-ajamine ja enda elu sisseseadmine üks parasjagu stressitekitav tegevus. Vähemasti Aini jaoks küll. Ärkasime täna jälle kella kolme-nelja vahel üles ja püüdsime siis uuesti magama jääda.
Kuue ajal tundsime aga ennast ikka suhteliselt sandisti ja väsinuna. Ainil oli isegi väike koduigatsus ja deprekas peal. Et jätaks kogu selle jama kus see ja teine ja läheks koju tagasi. Peale selle läks ka meie WCpott umbe ning ei saanud isegi oma loomulikke vajadusi rahuldada (pott tehti küll telefonikõne peale operatiivselt korda).  Aga positiivne oli muidugi see, et kella kaheksast sai basseini ja jaccuzzi'sse ning siis käisime ja lõõgastusime seal, kuni enesetunne paranes.
Nüüd on väljas jälle 30 kraadi ja päikesepaiste, Üllel selle päeva esimesed poeskäigud ja Ainil töölkäigud tehtud, parasjagu küpsetame endale lõhekala ja peale lõunasööki läheme vist kuskile ookeanikaldale või mägedesse päikest võtma.
Natuke poeskäigust. Petalumas on selline kaubakeskus, kus on tehase väljamüügi poed. Mõned nendest -- Donna Karan, Kalvin Klein, Gap, 5th Avenue, Villeroy & Boch -- ei jää oma kaubavaliku poolest millegagi alla Londoni omadele, ainult hinnad on oluliselt odavamad. Seega on see üks mõnus ja soodne ostupiirkond. Tõelisse segadusse on meid viinud hoopis toidupoed, kus on ikka nii suur valik -- nt. terved riiulitevahed hiina, mehhiko või itaalia roogade ja maitseainetega. Muidugi võiks osta lihtsalt kartulit, liha ja piima ja jätkata samade toitudega, mida kodus sai tehtud, aga see oleks ju kuidagi igav. Peab vist ikka kuhugi kokanduskursustele minema.
Päikesevõtust ei tulnud täna küll midagi välja. Asi läks lihtsalt selle nahka, et me ei osanud (või ei uskunud) arvestada, et siin tõesti kliima muutub kümne kilomeetri raadiuses kardinaalselt. Nimelt hakkasime me ookeani kaldale sõitma, plaaniga seal päikese käes lainete ääres väike siesta pidada (isegi arbuusi ostsime kaasa) ning hiljem päikeseloojangut nautida. Aga mida lähemale ookeanile jõudsime, seda pilvisemaks ja jahedamaks ilm läks. Tegime siis kähku plaanid ümber ja otsustasime randa mineku asemel hoopis majaka juurde kaljude tippu minna. See pidi olema kõige tuulisem punkt läänerannikul üldse. Puude ja taimede järele võis seda uskuda küll, kuna need olid kohati maapinnaga peaaegu paralleelselt kasvanud, aga seekord oli imelikul kombel täielik tuulevaikus.  Kui kohale jõudsime, sattusime täiesti pilvede ja uduvoogude sisse. Asi oli muidugi vaatamist väärt, all peksid 2-3 meetri kõrgused ookeanilained vastu kaljusid, meie ise aga olime üleval pilvedes. Majaka juures oli vaateplatvorm, kust saab varakevadel ja sügisel jälgida vaalade rännet. Delfiine ja hülgeid peaks ka suvel nägema, aga eile oli vaatluste jaoks liiga udune. Tänu XXX hoovusele pidi selles kohas väga rikkalik veealune taime- ja loomariik olema.
Ja uskumatu, tagasisõites läks ilm jälle järk-järgult paremaks, ning lõpuks -- umbes 13 miili kaugusel ookeanist -- oli päike jälle väljas ja ilm ilus soe. Selline see kliima siin siis on.

24.03.2000, reede

Eilsest pole  nagu midagi kirjutada. Põhiliselt toimus tegevus meie WC poti ja kanalisatsioonitorustiku ümber, kuna hommikuks oli see mingil põhjusel jälle ummistunud. Prooviti kõiksugu imemooduseid selle kordasaamiseks, aga miski ei aidanud. Täna siis vahetatakse WC pott välja. Eks näis, kas aitab.
Ainil oli eile esimene töisem tööpäev. Või noh tegelikult küll lõuna koos seltskondliku tegevuse ja uute töökaaslastega tutvumisega. Tehti teatavaks kuhu tuleb uus Nokia hoone (valmib järgmisel aastal), nii et saame seda nüüd elukoha valikul arvesse võtta. Lisaks saime mitmeid küllakutseid nii soome kui ameerika peredesse, kus on hiljuti väike beebi sündinud. Pered on siin enamasti suured -- 3-4 last. Ja enamasti on soomlased endale maja rentinud mitte ostnud, kuigi kõik väidavad, et igal juhul oleks targem osta, kui rahaliselt võimalik on. Autosid on soome peredes tavaliselt kaks -- üks mehel ja teine naisel ja autod on vanad, odavad ja viletsad. Meie mõtleme, et peaks ostma või liisima ühe korraliku auto (tõenäoliselt minivani), kuna kavatseme ju siin elades California risti ja põiki läbi rännata ja viletsa autoga oleks see siinsete vahemaade ja kuumuse tõttu tõeline piin.
Ilm läks siin veidi jahedamaks -- keskpäeval on nüüd 20-25 soojakraadi vahel ja üsna kevadine. Kõikvõimalikud puud ja põõsad õitsevad. Päeva alustame ikka jaccuzzi'ga. Hommikul on see eriti nauditav, kuna õhk on jahe ja vesi nii kuum, et aurab. Miskipärast keegi peale meie seda ei kasuta ka. Rannahooaeg pole vist veel alanud.

28.03.2000, teisipäev

Laupäeval käisime Petalumas müügil olevaid maju vaatamas. Meid sõidutas ringi üks umbes 50-ndtates aastates kinnisvaramaakleritest abielupaar. Olid väga kenad inimesed ja jagasid meile igasuguseid kasulikke nõuandeid, kuidas siin ennast paremini sisse seada.
Maju on siin müügil päris palju, aga kahjuks on hinnad viimase aastaga peaaegu kahekordistunud. Põhjuseks see, et siia on tekkinud palju kõrgtehnoloogiaalaseid firmasid, kes pidevalt uusi inimesi tööle võtavad. Tõenäoliselt selline hindade tõus ka jätkub ja sellepärast ongi kasulikum midagi ära osta mitte rentida.
Niisiis, majad mida meile näidati olid kolme magamistoa, suure köögi, garaaži ja väikse aiaga. Üheski ei tekkinud sellist tunnet, et see just ongi see õige. Aiad on nii tillukesed, et midagi kasvatada seal küll ei saa. Majad ise on ka väga kahtlase kvaliteediga, aga sellised nad vist sooja kliimaga maades ongi. Läheme järgmisel nädalal uuele ringile, ehk hakkab siis midagi silma.
Pärastlõunal otsustasime San Franciscos ka ära käia. Sinna sõit võttis aega umbes 45 minutit ja selle ajaga jõudsime nagu hoopis teise maailma. Mägede ja heinamaade asemele tekkis ülitihe hoonestus. Majad on San Franciscos lausa üksteise külge ehitatud. Ja tundub, et ebasobivamat maapinda pilvelõhkujatega linna jaoks on raske leida. Aga inimesed armastavad siin mäetippudes ja nõlvadel elamist. Tänavad on nii järsud, et mäest alla sõites tuleb teha siksakke ja istmest kõvasti kinni hoida, et mitte vastu esiklaasi kukkuda. Elanikkond on väga kirju, kuigi tundub et valgeid ja kollaseid on enam-vähem pooleks. Tõenäoliselt on Aasiast sisserännanud seltskond kohalikega segunenud, kuna nad näevad tõeliselt kenad välja.
Erinevates linnaosades tekib hoopis eri maa tunne. Chinatown on tõeline Hiina ja Itaalia linnaosas ongi nagu Itaalias.
Sõitsime selle kuulsa ülemöödunud sajandist pärit kaabeltrammiga läbi linna. Õnneks ta eriti suurt kiirust üles ei võtnud, muidu oleks vist küll päris Ameerika raudtee tunne olnud. Ain julges lausa väljaspool kõlkuda.
Siis käisime ära Fisherman's Wharfi'l, mis on see koht, kust väljuvad ekskursioonid Alcatraz'ile, kus kunagi üks karmimaid vanglaid asus. Ja nagu nimestki võib välja lugeda müüakse seal igasugu hõrgutisi, mis on mereandidest valmistatud. Hülgeid pidi seal ka nägema, aga meie ei näinud. Igasugu veidraid inimesi oli seal küll, kes omal moel raha püüdsid teenida. Näiteks kamp punkareid, kes teenis selle pealt, et inimesed ennast nende taustal pildistada soovisid või siis üks õllesõber, kes seda sugugi ei varjanud, et soovib raha vaid selleks, et endale õlut osta "Help the Beerless".
Tagasi sõitsime väikse ringiga. Kasutasime sellist kahekorruselist silda, kus linnast väljaminevad autod sõitsid alumisel korrusel kuues reas ja sissetulevad ülemisel korrusel. Sild ise oli umbes 7km pikk. Ameeriklased ikka ei tagane millegi ees ja ehitavad lausa hiigelmastaapides asju.
Pühapäeval käisime Mount Tamalpais'il ja Bodega Bay's. Need on küll nii ilusad kohad, et sinna tahaks kindlasti kõiki, kes meile külla tulevad viia. Tamalpais'il on väga mõnusad matkarajad ja pikniku pidamise kohad ja meeletult ilusad vaated ookeanile ja San Franciscole. Tutvusime seal ühe keskealise abielupaariga. Naine oli Rootsist ja mees Türgist. Rääkisid, et olid siia kanti sattunud 30 aastat tagasi tudengitena ja on tänaseni siia jäänud. Pidi ikka maailma parim paik olema ja kes siin seoses õpingute või tööga vähemalt kuu aega on sunnitud elama, see siia ka jäävat. Bodega Bay's käisime aga krabisid söömas. Praegu on just hooaeg ja krabid olid nii magusad ja mahlased, ei anna kohe Eestist püütud vähkidega võrreldagi ja ookeanilained on palju ilusamad, kui filmidest paistab.
Ilm on viimasel ajal olnud selline parajalt jahe. Varahommikul ja õhtul vaid 10 kraadi sooja, päeval aga kuni 25. Saime teada, et mäed, mis on praegu nii ilusad ja rohelised lähevad suvel päris pruuniks ja kollaseks, kuna rohi kuivab ära. Ainsad rohelised kohad on siis vist need nõlvad, kus viinamarju kasvatatakse. Kohalikud viinamarjad pidid juunis-juulis valmima, aga need mis praegu müügil on, on ka imehead ja odavad.
Esmaspäeval käisime jälle maju vaatamas. Seekord hakkas maakleripere juba veidi taipama, mida me otsime, aga päris seda õiget nagu ikka ei olnud. Üks meile päris meeldis, aga sellel oli kohe kõrval Jehoovatunnistajate kirik ja natuke liiga tee ääres oli ta ka. Muidu selline Pipi Pikksuka maja moodi.
Tänu internetiühendusele, mis meil nüüd ka kodus on, lugesime juba Delfist värskeid uudiseid ja sirvisime Ekspressi. Raadio Kahte ja Kukut saab ka kuulata, aga telekanalite jaoks on ühendus liiga aeglane.
Mis siis veel – kodumasinatest ehk? Siinsed pesumasinad ja kuivatid töötavad hoopis teistmoodi kui Euroopas. Nad on kahes tükis ja hästi suured, samas pole neil peal mitte 20 erinevat programmi ja temperatuuri, vaid lihtsalt kuum, soe ja külm ning väike, keskmine ja suur masinatäis variant. Pesupesemine ei kesta rohkem kui 20 minutit ja ei saa just öelda, et pesu puhtaks ei saa. Võib-olla on põhjus selles, et erinevalt Euroopa masinatest, mis pesu lihtsalt ringi keerutavad on siinsetel masinatel trumli keskel selline suure kruvi laadne moodustis, kuhu pesu vastu hõõrutakse. See vähemalt tundub olevat loogilisem puhtaks pesemise viis. Kuivatisse läheb tsentrifuugitud pesu, mis 20 minutiga saab täiesti kuivaks ja enamus asju ei vaja pärast seda isegi triikimist. Seega -- vaid 45 minutit ja pesu pestud ja kuiv.
Valamu on ka hoopis teistsugune. Või noh pealt näha isegi mitte, kui siis et hästi suure äravooluauguga. Sinna auku võib igasugu sodi sisse ajada – alates kohvipaksust ja lõpetades toidujäätmete ja kartulikoortega. Seinal on lüliti, mille abil saab mingid torus asetsevad noad tööle panna, mis kogu selle kraami ära purustavad ja mis siis veega alla uhutakse. Kui oma kätt sel ajal sinna auku just sisse ei topi, siis pole see ohtlik ka mitte.
Elektripliit on umbes meetrilaiune, kuigi ikka nelja auguga. Praeahi on küll nii suur nagu meil sööklates, ainult et uksel pole klaasi ees, vaid see on lihtsalt plekist. Külmkapp on meil ka ikka veel tühjavõitu vaatamata sellele, et oleme juba kolm korda poes päris korralikul kaubaretkel käinud, eks ikka sellepärast et ta nii suur on.
Telekast on võimalik vaadata umbes 40 kanalit. Kõik on inglisekeelsed, aga programmid on erinevad: muusika, sport, uudised, ilmateade, filmid, ajalugu, sega jne. Tassisime teleka magamistuppa, siis ikka vahel õhtuti vaatame. Raadiost oleme ka lõpuks paar päris head lainepikkust üles leidnud, ühelt võib päev läbi klassikalist muusikat kuulata ja teiselt selliseid ballaadilaadseid lugusid.
Ain on viimased päevad tõsiselt auto-ostmise põhitõdedega tutvunud. Loeb internetist õpetusi, kuidas käituda ja mis küsimusi küsida ning kuidas tüütutest müügimeestest lahti saada. Nüüd on veel lahendamata üks küsimus – kust saada piisavalt raha, et mingi auto osta? Aga noh, Ameerika olevat tuhande võimaluse maa….

04.04.2000, teisipäev

Meie reede hommikul alanud tormiline nädalavahetus hakkab nüüdseks, seega siis esmaspäeva lõunaks, tasapisi vaibuma, seega saame ka aega arvuti taha istuda. Ausalt öeldes ei tulegi nagu esimese hooga kõik meelde, mis vahepeal toimunud on.
Põhiline asi millega me küll juba reedel hakkama saime on see, et leidsime endale auto -- Dodge Grand Caravan 97-nda aasta septembrist ja ainult 25 000 miili läbi sõitnud. Veidi heledam kirsipunane, kui meie Vento. Eelmised autoomanikud olid üks noor inglise perekond, kes siin mehe tööga seoses kaks aastat olid elanud ja nüüd tagasi kolivad. Nii et üsna sarnaste huvide ja vajadustega kui meie ja nemad vähemalt olid selle autoga väga rahule jäänud. Väikese lapsega olevat selline auto asendamatu, seal on hea last mähkida, käru mahub vabalt sisse, lapsetoolidest rääkimata ja tagumistel istmetel on ka jahutussüsteemid, nii et ülekuumenemise ohtu pole. Kui kõik õnnestub, siis sellel nädalal läheme autole ka järgi. Asub päris kaugel teine, edasi-tagasi sõit tuleb üle 300 km-i.
Kinos käisime ka "American Beauty't" vaatamas. Päris huvitav lugu -- sai 5 Oscarit. Naljakas, et siin oli kinosaalis peale meie ainult neli inimest, Eestis on vist saalid sellise filmi puhul päris täis. Ja popcornist on ka siinne publik vist juba välja kasvanud, müüdi küll, aga keegi ei söönud.
Laupäeva kohta ei tule kohe midagi meelde. Pidime minema maju vaatama, aga see jäi ära, kuna polnud midagi uut müüki tulnud. Siis vist sõitsime niisama ringi, mis on sellise kuumaga täiesti kurnav tegevus. Ilma A/C-ta (air conditioning) auto ei tule siin ikka kõne allagi. Ah jaa, peale lõunat sõitsime ookeani äärde päevitama. Olime seal kõrge kalda peal ja vaatasime kuidas lained vastu kaljusid peksavad. Ikka päris kihvt loodus siin küll. Isegi ühte madu nägime, aga see kadus nii kiiresti rohu sisse, et täpsemalt ei jõudnudki vaadata.
Eilne päev (pühapäev) algas igal juhul brunch'iga ühtede soomlaste juures, kes olid äsja oma üürimajja kolinud. Oli päris tore üritus. Neil on hästi suur veranda, kus väikseid kanakoibi grilliti ja siis olid veel pannkoogid, puuviljad, kala ja kohalikud veinid. Rahvast käis ka kole palju läbi -- koos lastega vist 50 ringis.
Pärast käisime veel Muir Woods'ides jalutamas. Seal oli küll mõnusalt jahe ja niiske. Tänu  600 aastat ja rohkem vanadele puudele, mis seal kasvavad (redwoods). Rahvast oli muidugi liiga palju, aastas pidi sealt lausa 1,5 miljonit läbi käima. Üllel polnud kahjuks matkajalatseid kaasas ja seetõttu pidi ta paljajalu kõndima. Sai siis päris palju kaastundlikke pilke, et rase ja paljajalu. Ameeriklased ju käivad metsas mitte isegi botaste vaid lausa matkasaabastega, vaatamata sellele, et seal olid enamus radatest kas asfalteeritud või laudteed. No peale seda läksime igal juhul randa jalgu jahutama. Uskumatult palju inimesi käis juba ujumas, kuigi vesi oli kõige rohkem 16 kraadi. Ka Ain tegi oma esimese ookeanisupluse (jalgupidi) ära. Laudadega sõitjad olid küll kõik kalipsodes ja lained olid muidugi vägevad. Rannas oli hoiatussilt ka väljas, et 30 aastat tagasi on seal hai kedagi rünnanud.
Ja siis olime jälle liiga näljased, et koju sõita ja alles hakata lõunat tegema. Sõime ühes väikeses linnakeses, millele oli selline naljakas nimi nagu Olema. Seega olime Olemas. Ain proovis esimest korda elus austrid ära. Mitte küll elusast peast, vaid BBQ stiilis. Olid  päris head hõrgutised, aga ei midagi erilist. Austreid müüakse siin tee ääres päris sageli. $1 tükk, küpsetatult $1.25. Ja siin on nad vist üsna tavaline meretoit, mitte mingi delikatess.
Täna käisime jälle nelja maja vaatamas. Üldiselt hakkab see juba ära tüütama, kuna majad on sama sarnased nagu meil paneelmajade tüüpkorterid. Ainult vaibavärv varieerub. Ja kui maja ise on nagu päris kena, siis on ta halva koha peal ja vastupidi. Uuemad elurajoonid meenutavad ehk veidike Tiskret, aga siin on kõik majad väga sarnased, Tiskres on erinevad mudelid. Sisseelatud ja veidi vanemad piirkonnad meenutavad aedlinnu, nagu Mähet ja Haabneeme kanti, st. siis suvilarajoone. Aga sellistes kantides pole eriti maju saadaval, või kui siis on kas väga tiheda liiklusega tänava ääres või väga halvas korras.

07.04.2000, reede

Saime siis lõpuks ühe suure otsusega hakkama ja ostsime endale auto. See on siin Ameerikas hädavajalik kuna ühistransport puudub täielikult (välja arvatud mõningad erandid San Franciscos). Nokia poolt meile antud juhistes oli öeldud, et auto tuleb endale muretseda esimese kahe nädala jooksul, no me palju hiljemaks ei jäänudki.
Ma tahaks kohe autost endast kirjutada ka, ikkagi suur asi ju. Mõtlesime siin igatpidi, et millist ikka osta ja millist vaja läheb ja otsustasime, et proovime väikest bussi. Mõte nagu selles, et kui hakkavad kõik sugulased ja tuttavad külas käima, et siis ikka kõik peale mahuks. Ja samuti on siis lapsega mugav reisida, on palju ruumi ja saab istmed alla lasta kui mähkida on vaja. Busse on siin muidugi igasuguseid, valikuvõimalus lai ja ainuke moodus natukenegi sotti saada on lihtsalt veeta paar päeva internetis ja teha uurimistööd, lugeda erinevate autode kohta, jne. Tegelikult on internetis jube palju materjali ja ka hinna määramine on selles mõttes lihtne, et on olemas suured nimekirjad erinevate autode hindadest, mis võtavad arvesse auto vanust, läbisõitu, lisavarustust, seisukorda, jne. Kui sobiv mudel leitud, siis saab samuti internetist uurida, et kes siinkandis sellist autot müüb, nii ametlikud automüüjad kui ka eraisikud. Leidsimegi siis äkitselt ühe sobiva pakkumise, sõitsime kohale, vaatasime auto üle ja jäime rahule. Siis oli vaja veel leida raha (pangalaen) ja oligi kõik. Nüüd on meil auto käes ja vaja minna esmaspäeval registreerima.
Auto ise on ilus erkpunane (kirjelduse järgi Candy Apple Red Metallic Clear Coat). Sisu on hall (Mist Gray). Kõik uksed, aknad ja juhiiste on elektriga juhitavad. Muidugi automaatne käigukast. Ja mootor on suur -- 3.8 liitrit. Ja andis ikka tunda ka, kui gaasi vajutasid. Siis on veel väga hea muusikakeskus kümne kõlariga. Õhukonditsioneer ja kiirusehoidik. See auto mahutab seitse inimest ja hulga pagasit. Ah jaa, auto mark on siis Dodge Grand Caravan LE ja pärineb aastast 1997.
Ülle sai ka täna sõidueksami tehtud, kuigi ega palju ei puudunud, et läbi oleks kukkunud. Sõitis ühes kohas kollase tulega foori alt läbi ja siis veel ei vaadanud ridasid vahetades üle õla ka. Midagi oli vist veel. Õnneks saab nüüd kogu selle õuduse ära unustada. Aga praegused load on küll nõmedad. Lihtsalt pooleks rebitud A4 leht, kuhu on number ja veidike teksti peale trükitud. Päris load tulevad võib-olla alles mitme kuu pärast kui üldse, kuna need käivad jälle selle immigratsiooniameti kaudu. Van-il käisime ka täna järel. Sellega näeb ikka hoopis kaugemale ja hulga kindlam tunne on kui autoroolis istudes. Ja suur on ta ikka ka.

11.04.2000, teisipäev

Nädalavahetust võtsime seekord eriti rahulikult. Laupäeval käisime Santa Rosas ühe järve ääres kõndimas ja pikutamas ja pühapeval tutvus Ain põhiliselt autoga ja Ülle võttis veidike päikest. Hommikul käisime veel siinses Luteri kirikus ka. Kirikuinimesed on siin ikka nii sõbralikud, et ei oska kohe kuidas nendega käituda. Ja peale teenistust pakuti kohvi ja saiakesi ja tasuta lõunale kutsuti ka veel tagasi, aga me ei läinud. Teenistus ise oli päris kiire ja asjalik. Siinsed kirikulaulud on väga rõõmsad ja meloodilised ja jutlus oli ka erinevalt Tallinna Pühavaimu kiriku omast väga positiivse alatooniga. Kui Tallinnas rõhutatakse ikka seda, et tuleb alandlik ja tagasihoidlik olla ja oma soove maha suruda, siis siin vastupidi õhutati inimesi unistama ja oma unistusi ka täide viima.
Õhtul käisime Petaluma peal kõndimas. Vaatasime sealseid 19 sajandist pärit Queen Anne stiilis puumaju ja lugesime mis nende kohta kirjutatud oli. Uhked on nad küll ja mõne oli omanik möödunud sajandil sunnitud $10 eest võlgade katteks ära müüma. Kahju et me sel ajal siin ei juhtunud olema.
Lugesime ühte raamatut, mis meile kinnisvarabüroost anti. Raamat maavärinatest ja majade kindlustamisest maavärinate vastu. Saime siis teada, et Californias polegi sellist kohta, kus hävitava maavärina ohtu poleks. Petaluma ja Rohnert Park pole siiani küll veel suuremaid värinaid tundnud, aga Santa Rosas oli 1969 aastal ikka päris suur katastroof. Niipalju saime targemaks ka, et kui maa värisema hakkab, siis ei tohi majast välja joosta, vaid tuleb pigem laua alla minna ja seal oodata. Eriti oluline on akendest ja veeboileritest kaugemale hoida. Aga noh, praegu nagu ei oska küll midagi karta.
Eile käisime lõpuks arsti juures ära. Arst oli nii umbes 40-ndates aastates naisterahvas. Alguses küll tegeles Üllega põhiliselt õde -- kaalus, mõõtis vererõhku ja võttis analüüsid ja jagas igasugust infomaterjali: brozüürid selle kohta, mida süüa ja mida paari viimasel kuul veel oodata ja sünnitusjärgse depressiooni kohta jne. Hiljem siis arst katsus emakapõhja kõrguse ja lapse asendi ära. Alates 20-ndast nädalast on emakapõhja kõrgus sentimeetrites võrdne rasedusnädalate arvuga, nii et Üllel oli see parasjagu 30. Laps oli praegu õiges asendis (pea alaspidi), aga ta ikka keerab ennast veel tõenäoliselt mitu korda. Südamelöögid olid kiired ja jõulised.See on ikka nii uskumatu tunne, kui su sees teine inimene on. Mõistus nagu tõrgub vastu võtmast, et selline asi üldse võmalik on. Aga ometi ju teistmoodi siia maailma ei pääsegi. Nüüd vist oleks juba paras aeg lapse tuba hakata sisse seadma ja ema rolli sisse elama. Selle esimesega läheb küll veel aega. Me leidsime küll ühe päris armsa maja, aga enne Tallinna korteri müüki ei ole seda millegagi ära osta, nii et nüüd me lihtsalt ootame ja hoiame põialt, et asjad liikuma hakkaks. Praegu on nagu just korterite ja majade ostu hooaeg.

17.04.2000, esmaspäev

Ilm on meil siin kevadine, kuigi viimane nädal on olnud väga vihmane aga soe. Kohe iga päev ja öö on natuke sadanud. Päris hea värske tunne. Seoses vihmadega oli täna hommikul isegi üks vihmauss kusagilt tuppa pääsenud. Ülle pidi kreepsu saama, kui teda sealt mingi rämpsu pähe üles hakkas korjama ja see sõrmede vahel vingerdama hakkas.
Me oleme siin nüüd täpselt kuu aega olnud ja varsti polegi nagu enam millestki uuest ja huvitavast kirjutada. Ain just uurib võimalusi digitaalse fotoaparaadi muretsemiseks, et siis saame hakata ka pilte siia lehele välja panema. Need aparaadid on küll natuke kallid veel, liiga uus tehnoloogia.
Neljapäeva õhtul tuli meile siis esimene külaline -- Don. Kuna Alexandril oli nina nohune, siis nad ei tahtnud teda lennukiga vedada, ja niisiis tuli Don üksinda. Tegelikult oli ikka päris hea vedamine, et ta üksi tuli. Ise ka ütles, et kohe nii mõnus ja rahulik on olla, et saab üle pika aja välja puhata. Aga noh, üldiselt me tegime talle päris vinge programmi.
Reedel sõitsime siit ida poole ja külastasime viinamarjaistandusi ja degusteerisime kohalikke veine. Degusteerimine on tasuta, ostsime siis maitse järgi paremaid veine kaasa ka. Hinnad on umbes 10-30$/pudel. See viinamarjakasvatuse ja veininduse värk on ikka üks huvitav asi, väga palju perekonna traditsioonidega seotud, ühe veinivabriku tugevus on suguvõsa tugevuses. Kõik korjamine tehakse käsitsi. Praegu olid viinamarjakobarad just sellised väikesed, iga mari umbes 1mm läbimõõduga. Täitsa ime kuidas sellistest väikestest kõvadest pabulatest septembriks/oktoobriks korralikud viinamarjad kasvavad. Reede õhtul käisime Doniga mööda toidupoode ja ta konsulteeris meid, et mida osta ja mida kindlasti mitte ("don't buy this crap"). Ostsime siis igasugu eksootilist puuvilja, nagu papaia ja väikesed minibanaanid. Jube head olid küll.
Laupäeval sõitsime meie juurest umbes 100 miili põhja poole, et ehedaid vanaaegseid linnakesi vaadata ja käisime jälle teepeal kolmes viinamarjaistanduses veine degusteerimas. Neid istandusi on siin ikka kohe mitusada 100 km raadiuses. Vaalu käisime ka vaatamas, aga neid meil ikka näha ei õnnestunud. Kui ühte vaatluspunkti kohale jõudsime, siis olid küll kõik hästi elevil, et kümne minuti eest oli nähtud. No meil igal juhul ei jätkunud piisavalt kannatust, et sinna pikemaks passima jääda.
Ja eile (pühapäeval) käisime Sacramentos ka lõpuks ära. Päris tore Tallinna suurune (inimeste arvu poolest) linnake. Seekord käisime ainult vanalinnas ringi. Kapitooliumi taga pargis oli hästi palju apelsinipuid. Need õitsesid ja kandsid vilja samal ajal, aga need apelsinid, mis maha olid kukkunud, küll süüa ei kõlvanud -- olid vist üleküpsenud. Enamuse ajast veetsime Aini ja Doni soovil raudteemuuseumis ja viisime ennast Ameerika lääneranniku raudtee ajalooga kurssi. See on ikka väga huvitav ajalugu, et kuidas kõik alguse sai ja kuidas ja miks ehitati. Lühidalt, asi läks lahti ikka siis kui siin kulda leiti, st. siis 1848 ja edasi. Rikkaks ei saanud siin mitte kullakaevandajad vaid need, kes kullakaevajaid toidu, riiete, transpordi jms. varustasid. Muuseumis oli palju näitlikku materjali, 21 päris vedurit või vagunit. Osadesse sai sisse ka minna. Rongiga reisimine oli siin vanasti ikka päris luksuslik.
No siis näitasime Donile veel seda maja, mis me välja oleme vaadanud. Talle vist see maja eriti ei meeldinud. Või ei mahu talle lihtsalt pähe, et selline maja võib siin nii palju maksta. Ei väsinud kordamast, et Detroidis saaks sellise raha eest kõige parema linnaosa kõige uhkema maja ja siin siis selline hurtsik. Aga noh, California on California ja Detroit on Detroit.
Reedel käis Ülle siinsete soomlastest "koduperenaiste" üritusel. See toimus ühes hästi uhkes kodus. Oli selline linnast väljas tuttuus maja imeilusa vaatega. Hirved kõndisid aias ringi ja õhk oli nii värske, et lausa pea hakkas ringi käima. Sõid seal siis igasuguseid hõrgutavaid suupisteid ja üks ameerika tädike tegi veidi müügitööd -- demonstreeris, kuidas stamperitega ilusaid postkaarte saab valmistada.
Eelmisel kolmapäeval käisime ühtedel ameeriklastel külas. Nemad olid pooleteise aasta eest kodus tütre sünnitanud ja sellest nad põhiliselt rääkisid ja meile kogemusi jagasid. Ämmaemand oli neil hästi tark ja kogenud olnud ja tänu sellele ka kõik hästi lõppes, muidu oli küll kõik, mis vähegi viltu andis vedada ka viltu vedanud. Ja tundub, et siin peab arstidele, ikka kohe kirjalikult kõik oma soovid (sünnitusega seoses) esitama, muidu teevad väga imelikke asju.
Üllel tuli täna esimest korda koduigatsus peale. Ain on vist selliste eemalolekutega rohkem harjunud, tal veel tõsist koduigatsust ei ole.

23.04.2000, pühapäev

Elu hakkab tasapisi rütmi saama ja niisiis me enam miskit eriti huvitavat ja erutavat ei tee. Seega jäävad ka meie muljetamised aina harvemaks. Samas oleme mõningaid pilte oma siinset elust netti välja pannud. Kas oled juba vaadanud? Kui ei ole, siis saad seda teha siit.
Mis siis sel nädalal huvitavat juhtus? Esiteks vast see, et tegelesime maja ostmisega, kirjutasime igasugu pabereid alla, jne. Järgmisel nädalal läheme maja veel koos spetsialistide-inspektoritega üksipulgi üle kontrollima. Kui suuremaid vigu ei leita ja panga laenuavaldus ka heaks kiidetakse, siis peaksime paari nädala pärast majaomanikeks saama. On ka juba aeg, kuna siin condos saame olla veel kolm nädalat.
Sel nädalal saime lõpuks krediitkaardid kätte. Imelik asjaajamine siin ikka küll, Ülle kaardi peal oli nimeks kirjutatud Olle Intehmidtte.
Esmaspäeval käis Clinton Silicon Valley's ja siis oli siin esmaspäeval veel viimane päev tuludeklaratsioone esitada. Neid siis koguti tänava peal otse autodest ja interneti teel ja postkontorites olid jubedad sabad, jne. Täielik möll igal juhul. Meid see sel aastal õnneks ei puuduta.
Loetleme teile nüüd poode, kus me peamiselt käime. Kodu lähedal on meil selline pood nagu Oliver's Market, kus müüakse igasugust orgaanilist kaupa. See on siin nüüd mingi uus suund, et alati tuleb järgi uurida, kus ja kuidas asjad on toodetud või kasvatatud ja orgaaniline kraam on see kõige parem, aga ka kõige kallim. Puu ja juurvilju ostame ikka sealt ja kalavalik on ka seal kõige parem. Isegi haikala on seal müügil. Lisaks oleme veel Safeway kliendid. See on selline suur toidupoodide kett Californias. Vist hiljuti asutatud, kuna poed näevad uued ja värsked välja. Kliendikaartiga saab seal aeg-ajalt päris soodsaid oste teha. Kaubavalik on küll väiksem kui Oliversis ja ebatervislikum ka. Musta leiba seal näiteks pole. Mingil põhjusel nimetavad nad sellist meie mõistes leiba riisileivaks, kõik ülejäänud leivasordid on tegelikult saiad. Ja siis oleme veel CostCo kliendid. See on lausa ülemaailmne kett. Meenutab hulgiladu, kus on müügil kõik alates toidust, riietest, mööblist ja lõpetades ehete ja tehnikakaupadega. Hinnad on seal kõige odavamad, aga toidukraami tuleb jube suurtes kogustes osta, näiteks 3-liitrine purk majoneesi. Levi teksad olid ainult 13 dollarit ja Swiss Army taskunoad on paar korda odavamad kui Eestis. Kliendikaart on selles poes lausa pildiga ja selle olemasolu kontrollitakse väga rangelt.
Ain on ikka iga päev hommikul kaheksast tööl olnud. Esialgu veel kuskile reisinud ei ole, aga pea seegi ei juhtu. Esimene teadaolev seminar on juuni alguses San Franciscos. Üks idarannikul asuv klient antakse ka varsti Aini vastutada, nii et hiljem tuleb vist idarannikule sõite päris tihti.
Laupäeva otsustasime veeta Aini töökaaslase Ville perega. Villel ja Maaritil on kaks poega, Ossi ja Joonas, kaheksa ja kuus aastat vanad, mõlemad täiesti blondid. Sõitsime meie vaniga mööda Sonoma County viinamarjaistandusi ja veinikeldreid ja lasime erinevatel veinidel hea maitsta. Need veinituurid on siin päris mõnus ajaviide. Ville võttis küll asja päris tõsiselt, tegi kohe märkmeid veini maitseomaduste jms. kohta. Siit umbes 40 minuti autosõidu kaugusel asub üks Soomlaste ühing (Finnish American Home Association), neil on seal ehtne soome saun ja suur bassein. Lõpetasime oma veinituuri saunaga. Jube hea oli, viis nädalat polnud sauna saanud, nüüd on kohe puhtam tunne. Isegi paar ameeriklast käis saunas ja need ei saanud muidugi küsimata jätta, kuidas Ülle rasedana ometi julgeb leili võtta. Et siin ollakse ikka sellisel ajal kõige suhtes väga ettevaatlik. Me ei osanudki midagi tarka selle peale kosta. Arvasime ainult, et me oleme väiksest peale saunas käinud ja küllap Ülle organism on sellega harjunud. Seal ka siis üritati ühte väikest titte lavale viia, aga see hakkas kohe karjuma kui kuuma õhku tundis ja siis jäeti ta rahule. Hakkamegi seal vist igal laupäeval saunas käima. Seal asub ka selline vanadekodu tüüpi elamu. Ja oh ime, isegi üks eestlane elab seal - Linda Kotkas, neiupõlvenimega Puhk, sellest kuulsast Puhkide suguvõsast. Lubasime talle siis edaspidigi külla minna. Laupäeva lõpetasime meie juures kana grillimise, söömise ja kaasaostetud veinide maitsmisega.
Täna, pühapäeval, käisime hommikul ülestõusmispühade jumalateenistusel ja siis läksime üles mägedesse päikest võtma. Leidsime ilusa koha kellegi kasutamata karjamaal. See on huvitav, et üldse on võimalik niimoodi omaette loodusesse minna. Algul mõtlesime, et selline asi ei tule üldse kõne alla.
Koduigatsusest kah. Ära on tüüdanud see võõras keeles rääkimine ja see, et peab oma nime koguaeg "spellima" ja ikka ei osata seda öelda. Tegime siis tuju parandamiseks koduseid toite -- kapsa hakkliha vormi ja rabarberikooki ja üritame positiivselt mõelda. Tegelikult peaks vist see ka tuju üleval hoidma, et pidevalt ja igalpool (nt. kassapidajad poes) küsitakse, kuidas läheb ja ikka vastad etiketikohaselt, et hästi tänan küsimast, isegi siis kui enesetunne päris sant on ja see näostki välja paistab. Aga noh, kui ütled kümme korda päevas, et hästi läheb, siis jääd lõpuks ise ka uskuma.
Meie ilmaga on siin niimoodi, et igalpool ümberringi on äiksetormid ja isegi lumesadu, ainult siin meie piirkonnas on miskipärast vaikne. Ükspäev vaatasime telekast uudiseid ja päris jube hakkas kohe. Nostradamuse ennustatud California hävimise kuupäev (20. aprill) on küll õnnelikult mööda saanud. Leidsime üsna kodu lähedalt ühe oja, kus toimus selline stereosoundiga konnakontsert, et lausa uskumatu. Ju vist olid rohelised konnad, et nii kõva häält tegid.

30.04.2000, pühapäev

Jälle üks nädal möödas. Mis siis sel nädalal huvitavat tegime?
Esmaspäeva õhtul käisime Santa Rosa haiglas (Santa Rosa Memorial Hospital) ekskursioonil, tutvusime sünnitusosakonnaga. Oli selline haigla moodi haigla, tehnika muidugi hea ja palatid üpris korralikud. Sünnituspalat on eraldi, aga pärast tuleb jagada ühte palatit kahe peale, kui just ei taha privaatpalati eest eraldi maksta. Tundub, et kõik sünnitavad ikka selili asendis ja enamusele tehakse ka anesteesia. Me aga just õppisime, et pikali on kõige halvem ja muud asendid on palju paremad. Siis räägiti veel, kuidas lapsele pannakse kohe ümber jala selline andur, et kui kuskilt valest uksest välja lähed, siis hakkab kohe sireen huilgama ja õde monitorilt näeb, et mis toimub ja kus laps on. See on siis niiöelda lapsevarguse vastane abinõu. Päris jube kohe. Haigla iseenesest peaks olema vägagi korralik, hiljem kuulsime ühe mehe käest, et temal on seal haiglas kolm südameveresoont asendatud. Ja helikopter oli ka haigla katusel, nii et nüüd tuleks välja mõelda meetod, kuidas helikopteriga haiglasse sünnitama saaks sõita. Oleks ju päris huvitav.
Teisipäeval käisime jälle arsti juures kontrollis. Seekord sattusime ühe meesarsti juurde. See oli küll eriti kiire sell. Ei tea kas viit minutitki meie peale kulutas. No igal juhul arvas, et kõik on korras ja kutsus kahe nädala pärast tagasi. Pärast seda tuleb lausa iga nädal käima hakata. Ega nad muud suurt ei kontrolligi kui toksikoosi. See käib uriinianalüüsi ja vererõhu mõõtmise teel. No ja siis veel seda ka, et mispidi laps on ja kas ikka kasvab korralikult. Siiamaani on kasvanud küll. Me ei teadnudki, et emaka kõrgus sentimeetrites vastab raseduse nädalatele (alates 20ndast nädalast). Üllel oli ilusti 32.
Ain alustas uue hobiga - nimelt mängime siin töökaaslastega maahokit. Soomlased on ju hokifännid ja kui jäähokit mängida ei saa, siis mängitakse vähemalt maahokit (sähly). See on selline plastmassist hokikeppidega palli tagaajamine. Igatahes annab suure füüsilise koormuse ja ajab korralikult higistama kah. Mängime igal teisipäeval ja neljapäeval. Esimene mäng algas Aini jaoks küll nii, et peale riiete vahetamist ja üleriiete autosse viskamist avastas ta, et koos riietega jäid autosse luku taha ka auto võtmed. Ega midagi, lootsime, et rendifirmas on tagavaravõtmed olemas, aga võta näpust. Pidime siis ühe muukimisfirma teenust kasutama. See tegi mingi metallist lindiga akna kaudu ukse lahti ja võttis selle eest 35 dollarit.
Ainil õnnestub nüüd töö juures ka Eesti Televisiooni vaadata, interneti kaudu. Pilt on küll kehvavõitu kvaliteediga, aga hääl on hea ja tuntud inimesed tunneb ikka ära. Nii et kell 12 päeval näeb Aktuaalse Kaamera õhtused uudised ära. Muidu mängib Ainil tavaliselt töö juures kas Kuku või Tartu Raadio. Ime ikka küll, mida interneti teel teha annab.
Värsekest aiasaadustest on meil siin saada maasikaid ja kirsse. Maasikapõld on kohe meie condo juures, nii et võib ise korjama minna. Niisiis meeldib meile süüa jäätist maasikatega. Värskeid kirsse on ka juba saada olnud.
Kolmapäeval oli meil päris hirmus õhtupoolik. Ain tuli juba viiest koju ja siis mõtlesime, et läheme sumeda suveõhtu puhul kuhugi parki jalutama. Kujutasime ette, et park on tsiviliseeritud koht, korralike teede ja pinkidega, aga oli hoopis midagi ürgmetsa sarnast. Pindalalt ikka mitusada hektarit. Ain siis valis enda arvates ühe paari miilise raja välja, et selle peaksime enne pimeda saabumist jõudma läbi käia. Aga peale pooletunnist kõndimist ei näidanud rada veel mingeid tagasipööramise märke. Ühtegi teist jalutajat me seal ei näinud, ainult mägijalgratastega sõideti meist ikka aeg-ajalt mööda. Hakkasime siis nende käest küsima, et kuhu poole peaks minema ja palju maad parklasse võiks olla ja saime alati erinevaid vastuseid - alates 1.5 miilist ja lõpetades 6 miiliga. Selles ei olnud ka keegi päris kindel, kas meil oleks õigem ots ringi keerata või ikka edasi minna. Tagasimineku mõte meile ei meeldinud, kuna tee oli nii kitsas ja kivine, et kohati käi või neljakäpukil. Aga kõige jubedam oli see, et päike vajus järjest madalamale ja mägedes on ju nii, et kohe kui looja läheb on pime ka. No igal juhul meelitas loojuv päike sadade kaupa sisalikke välja. Iga kivi peal peesitas kohe mitu tükki ja heina seest kostis ka hirmuäratavat sahinat. Me ikka rahustasime ennast, et see sahin tuleb ka sisalikest, aga ühe meetripikkuse lõgismao nägime ka ära. Eriti imelik oli see, et ta täiesti ükskõikselt meie jalge eest läbi roomas, kui me parasjagu järjekordselt teed küsisime. Peale seda, me peaaegu jooksime ülejäänud maa, sest ma olime kusagilt lugenud, et pimeda saabudes hakkavad lõgismaod toitu püüdma. Ülle veel Aini ka kiusu pärast hirmutas, et need langevad puu otsast kaela ja kägistavad ära (kuigi tegelikult vist mürkmaod ei kägista), mispeale Ain ei osanudki kohe kuhu rohkem vahtida, kas jalge ette või üles. Mingid metsikud kalkunid kõndisid seal ka ringi ja tegid sellist naeru ja kiljumise vahepealset häält, mis, kui see seljatagant järsku kostma hakkas, päris ära ehmatas. Kokku käisime 10-kilomeetrise ringi maha ja välja jõudsime sõna otseses mõttes viimasel minutil. Oleks 5 minutit kauemaks jäänud, siis oleks täiesti kottpime olnud ja küllap me siis ööseks oleks pidanud sinna jääma. No Ain vähemalt arvab, et see on üks tore lugu, mida vanas eas meenutada. Hea, et vähemalt hästi lõppes.
Neljapäeva hommikul tegime oma ostetavale majale spetsiaalse inspektoriga põhjalikku ülevaatust. Vaatasime üle kõik detailid alates katusest ja lõpetades maja-aluse vundamendi, torude ja juhtmetega. Ronisime mööda pööningut ja maja all, kus oli kõrgust ainult 30-40 cm. Mingeid olulisi vigu me ei leidnud, niisiis on maja täiesti elamiskõlbulik. Siin on küll kombeks enne sisseasumist seinad üle värvida, Don ja Karen on lubanud meile ka appi tulla seda tegema. Nüüd vist enam tagasiteed ei ole ja lähebki majaostuks.
Reedel oli siis see tähtis päev, kus kirjutasime kõikvõimalikele dokumentidele alla. Lausa poolteist tundi kulus ära. Sellega siis lõppeski meie ametlik majaostmise protseduur. Nüüd jääb veel oodata kuni teisipäevani, mil pank lõplikult raha üle kannab, endised omanikud välja kolivad ja siis meile võtmed antakse. Imelik küll, aga mingit majaostmise tunnet meil nagu ei tekkinudki, kuna endal polnud ju suurt midagi võimalik/vaja välja käia. Kinnisvaraagendid ütlesid ka, et nende praktikas esmakordne lugu, et pank annab 100% laenu ja intress ka täitsa talutav. Eks see ikka Nokias töötamise suur pluss ole, arvatakse, et on korralik ja kindel töökoht.
Pärast majaostmist käisime ühes kalarestoranis lobstereid (suured merevähid) söömas ja olime lõpuks nii kurguni täis, et paha olla. Siin on söögiportsud ikka alati jube suured.
Noh, laupäeval siis külastasime juba igasuguseid kodu-, remondi-, ja sisustuspoode ning mõtlesime, et järgmisel nädalavahetusel hakkame juba oma kodu jaoks asju ostma. Igasugu majatarbeid ja värve oleks vaja. Pealelõunat käisime veel soomlaste juures saunas ja ujumas, oli hea nagu ikka. Õhtuks ostsime endale haikala ja lõhefileed ja grillisime oma kodu juures. Peaks ütlema, et ega see haikala väga hea ei olegi, lõhe ikka oluliselt parem. Haikala on selline kuiv. Võib-olla me ei osanud õieti küpsetada.
Pühapäeval tegime väga vaikse päeva. Hommikupoole läksime ühe basseini äärde päikest võtma ja ujuma. Lõuna ajal grillisime vorstikesi ja sõime imehead eestipärast kartulisalatit, mille Ülle oli valmistanud. Pealelõunat sõitsime ookeani äärde metsikut randa ja vaalu vaatama. Vaalu jälle ei õnnestunud endal näha, aga teised, kes rannas olid, olid just näinud. Binokkel peab ka kaasas olema, kui tahad korralikult näha.

02.05.2000, teisipäev

Täna oli siis see tähtis päev, kus meist said tõelised majaomanikud. Kõik ametlikud sissekanded tehti ära ja õhtul saime siis võtmed kätte. See on ikka ime küll ja me ise ka ei saa aru kuidas see võimalik on. Avasime siis sel puhul kohaliku shampuse ja Ülle küpsetas maasika-shokolaadi kooki. Tutvusime ka ümberkaudsete naabritega. Vastasmajas on väga toredad naabrid, naine on Saksamaalt pärit.
No nüüd jätkub meil tegevust igaks õhtuks ja nädalavahetuseks. Muru tahab niita, maja korrastada ja puhastada, tahame ka seest maja üle värvida ja veel muidki asju teha. Igatahes on hea rahulik tunne, et nüüd on koht, kus pikemalt peatuda. Püüame kõikide asjadega paari nädala jooksul hakkama saada ja siis kolime sisse kusagil 18-nda mai paiku.

17.05.2000, kolmapäev

Näed siis, nüüd oligi nii pikk vahe kirjutamisel sees. Põhjus muidugi selles, et kõik võimalikud vabad momendid on kulunud maja värvimisele. Maja iseenesest on väga korralik, aga Doni ja Kareni tungival nõudmisel ja kaasabil otsustasime siiski kogu maja seest üle värvida. Ja õieti tegime. Nüüd, kus kõik on valmis, oleks tegemist nagu hoopis teise majaga. Ilus, puhas ja värvikirev. Homme tulevad vaibapuhastajad ja pesevad kogu maja katva vaiba ka ära.
Don ja Karen olid meil siin kõvasti abis. Aitasid värve valida ja värvida. Karen oli lausa pühapäevast laupäevani ja Don teisipäeval ja kolmapäeval. Mitmekesi tehes edenes asi päris jõudsalt. Ja tulemus sai üllatavalt hea. Ka Ain avastas endas varjatud anded maalrikunstiga seoses.
Vahepeal selgus, et meie mööbel ja muud asjad on ikka veel Houstonis ning sealt nende kättesaamine võtab veel oma kaks nädalat aega. See on muidugi jama, sest meil pole ju endal mitte midagi. Õnneks oli võimalik meie condos viibimist mai lõpuni pikendada. Niisiis lükkub oma majja kolimine natuke edasi.
Täna käisime iganädalasel arstivisiidil ja kõik oli endiselt normis. Viisime haiglasse ka vastuvõtuavalduse ära, et kui tuleb järsku vajadus minna, siis teatakse, et kes ja kust ja kes maksab.

23.05.2000, teisipäev

Elu Ameerikas hakkab kindlatesse rööbastesse kalduma. Juba oskame ette aimata, mida järgmisest päevast oodata ja loota. Veidi vähem kui kahe kuuga leidsime koha, kuhu oma kohvrid maha panna ja juuri kasvatama hakata. Seda, kas kaks põhjamaa inimest ka siinses keskkonnas vastu peavad ja ennast hästi tunnevad on veel vara öelda. Oma lapse nimel üritame seda teha. Tema jaoks saab see ju olema sünnimaa ja esimene kodu. Meie uus kodu on seekord veidi rohkem oma kätega tehtud kui Tallinnas. Ise käisime poes värve-pintsleid toomas ja ise ka värvisime ja tegime väiksemaid parandustöid. Tulemus pole küll mingi sisekujunduse-alane meistriteos, aga see-eest oma higi ja vaevaga pühitsetud ja oma maitse järgi sisse seatud. Avatud planeeringu asemel on meil seekord palju väiksemaid ja suuremaid tube. Üldpinda on kokku 170 m2, mille moodustavad esik, koridor, kolm magamistuba, kabinet, söögituba, elutuba, kaminaruum, köök, kaks vannituba ja kahe auto garaaz. Lisaks on meil suur veranda ja väike aed. Aeda jõudsime ka mõned tomatid, kurgid, sibulad, salati ja maitserohelise kasvama panna. Teine pool aiast on lillede ja muru päralt. Lapsetoa akna all kasvab juba varasemast ajast väike virsikupuu, mis sel aastal rohkesti vilja kannab ja üks õunapuu on meil ka. Naabrite pooled aprikoosid pudenevad tõenäoliselt samuti meie õuele. Aed ja muru on varustatud automaatse kastmissüsteemiga, mis siis hommikuti kuue ajal kogu aia märjaks kastab. Kodumasinad (pliit, külmkapp, nõudepesumasin, pesumasin ja kuivati) saime endale koos majaga. Samuti kardinad, põrandavaibad ja mõned valgustid. Lisaks jätsid müüjad meile ka külaliste magamistoa mööbli (kaheinimesevoodi, kummut, kapid) ning elutuppa kaheosalise pehme mööbli komplekti.
Ilmast niipalju, et viimasel ajal on erakordselt soe olnud, vilus näitab kraadiklaas 36 kraadi Celsiust. Ja meie oleme veel jahedamas vööndis; siit 10 kilomeetrit põhja, lõuna või ida poole on veel kuni viis kraadi soojem. Nii kui natukene ennast maja juures liigutame, on kohe higimullid otsa ees. Õnneks pidavat selline ilm ebatavaline olema ja varsti läheb jahedamaks tagasi.
Ainil Nokia kontoris on õnneks konditsioneerid olemas, nii et tööd saab ikka teha. Nagu alguses hoiatati, ei saa siinne töö olema just täpselt see, mis kokku lepitud, vaid selline, mida on parajasti vaja teha. Nüüd ongi juba firma struktuuris paar muutust toimunud, Ain kuulub "Global System Marketing and Sales Support" osakonda ja hoopis teise ülemuse alla ka. Tööl läheb enam-vähem normaalselt, õnneks eriti palju reisida veel ei tule. Esimene reis on järgmisel nädalal kaheks päevaks Dallasesse Texase osariigis. Töö seisneb koostöös siinsete klientidega neile sidevõrgu lahenduste väljatöötamises. Samuti koolitusprogrammide koostamises ning osalemises mitmetes meeskonnaprojektides.
Oma elukoha valikul on meil naabritega hirmsasti vedanud (vähemalt esialgse mulje põhjal). Oleme nende käest saanud laenata nii tööriistu kui nõusid. Ja siis aitasid nad meil ka paar lage värvida ja mitmeid väiksemaid parandustöid teha. Üldiselt ei möödu päevagi ilma, et me ei suhtleks. Imelik küll, et siin põlvkondade vahe üldse välja ei paista. Meie naabrid on 62 ja 59 aastat vanad, aga suhtleme küll nagu omavanustega. Kui võimalust on, siis võtame kuskil viie-kuue paiku aja maha ja peame nõndanimetatud "Happy Hour"-it, mis siis tähendab, et saame ühe naabri juures kokku, joome klaasi veini või pudeli õlut ja arutame maailma asju. Selline huvitav elustiil siis. Nii saab lõpuks ehk veini- ja õllemarkidest ka aimu.
Erinevalt korterist tundub maja eest hoolitsemine lõputu tegevusena, alati on midagi kõpitseda või paremaks teha. See viimasel ajal meie aega sisustab. Ja lisaks oleme omadega nüüd nii kaugel, et ootame seda päeva, millal meie laps sünnib. Ettevalmistused on igatahes tehtud, tuba on valmis ja häll/voodi on ka olemas.

Sellega lõpetamegi oma reisikirja. Loodame, et teil oli huvitav seda lugeda ja aimu saada, kuidas siinmaal elu käib.