Ega neid hobisid palju ei ole. Arvan ja loodan, et tõsised hobid tekivad alles peale pensionile jäämist, kuni sinnamaani on niipalju muud teha, et niiöelda eraldi hobide jaoks eriti aega ei jäägi. Aga siiski, paar asja võiks ju välja tuua. 

Suusatamine oli minu hobi peamiselt keskkooli ajal, siis kui Eestimaal veel korralikku lund oli. Tegin ikka iga päev peale tunde 10-15 km ringi. Osalesin viis korda Tartu Maratonil, parimaks tulemuseks jäi 1361, kui startijaid oli 12000. Seoses Eesti talvede olematuks muutumisega ja minu kolimisega märksa soojemassse kliimavööndisse on see hobi tahaplaanile jäänud. Ainult paar suusasõitu viimastel talvedel olen teinud. 

Jalgrattasõit - sellega alustasin tõsisemalt oma õpingute ajal Concordia ülikoolis Wisconsinis. Nimelt ei saa ju ameerikas ilma liiklusvahendita mitte kuskile. Aga kuna minul ei olnud raha auto ostmiseks, siis laenas sõber Don mulle oma jalgratast. Ja nii ma siis sõitsingi igale poole rattaga, nii poodi kui kirikusse. Alguses oli see siis puhtalt vajaduse pärast, aga jalgrattasõit hakkas mulle nii meeldima, et nädalavahetuseti tegin isegi kuni 50 miiliseid lõbureise. Sai head füüsilist koormust ja ka loodust nautida. 

Kui tagasi Eestisse tulin, siis oli üks esimesi asju, mis ma ostsin, mägiratas. Kasutan seda siiamaani. Harjumuse pärast ostsin kohe ka kiivri ja kindad ning kuna Eestis ei olnud sel ajal moes/vajalik kiivriga sõita, siis sain nii mõnegi uudishimuliku pilgu osaliseks. 

Olen siis jõudumööda püüdnud jalgrattaga maid avastada. Viimsi poolsaar on risti-põiki läbi sõidetud. Peale abiellumist ostsime ka Üllele ratta ning nüüd sõidame enamasti koos. Oleme organiseerinud ka mõningaid jalgrattamatkasid oma sõpradega või siis lausa omavahel, näiteks Paldiskisse, Vilsandile, Loksale ja Purekkarile (Eesti põhjapoolseim tipp), Palmse mõisa ja Võsu ümbrusesse, president Meri suvekodusse Paslepas, läänerannikule, jne. Samuti olen osalenud Kõrvemaa rattamatkal. Kuna minu töö viis mind tihti Helsingisse, siis meeldis mulle tihtipeale sinna hoopis jalgrattaga minna, jalgrattateed on seal ju ideaalsed ja igale poole saab ligi (mitte nagu Tallinnas, kus jalgrattur on igal juhul täiesti out of place, isegi kui ta suitsuvingu trotsides on kuidagi kesklinna jõudnud). Nii et Helsingi lähiümbrus on ka päris põhjalikult läbi sõidetud. 

Nüüd, elades Kalifornias, on tingimused rattasõiduks peaaegu et ideaalsed. Igal pool on rattateed ja ligiduses on ka kõrged mäed, kus saab päris tõsist mägisõitu harjutada. Kodust tööle on maad 12 km ja seega paar korda nädalas püüan rattaga tööle ja tagasi saada. Suitsuving pole siin probleemiks, kuna autodel on ülirange heitgaaside kontroll peal ja tulemus ka siis vastav. Praeguseks võin üles lugeda järgmised saavutused: Golden Gate Bridge ja San Francisco, Marin Headlands, Mount Tamalpais (2750 ft), Sonoma Mountains, Annadel Park, ja veel palju muid kohti. 

Kahjuks peab nüüd, Texases elades, tunnistama, et siinsed jalgrattaga sõidu tingimused on olematud. Tööle saab ainult mööda kiirteed sõita ja mujal pole ka eriti pikki matku võimalik teha. Meie maja lähedalt hakkavad küll paar rada, aga need on ka ainult kuni 10 miili pikad. 

Oh, nüüd, olles tagasi Kalifornias, on võimalused jälle palju paremad. Tööle käin rongi ja rattaga, vahetevahel käin kohalikes mägedes higistamas ka. 

Tuulelohe lennutamine - see on mul selline uus ja naljakas hobi. Nimelt sain Üllelt oma 30-ndaks sünnipäevaks tuulelohe. Kuna olen oma elus ka mudellennundusega tegelenud, siis tundus asi mulle väga huvitav, ikkagi üksi loodusjõudude vastu ja jõud ei määra midagi, pigem liigutuste täpsus ja järjekindlus. Nüüd siis olengi selle hobi ohver, lohe on igal pool kaasas ja kui vähegi tuult ja aega on, siis lennutan. 

Praegu on lohe katki lastud, nii et polegi enam mida lennutada. Peaks varsti uue ostma. 

Purjelauasõit - see hobi muutus tõsisemaks alles Kalifornias olles, kui võtsin ka vastava koolituse ja muretsesin endale purjelauakomplekti. Purjelauasõitu on selles mõttes aga raske harrastada, et see on selline ühemehe hobi, kus pere eriti kaasa lüüa ei saa, vähemalt mitte veel praegu. Ja nii siis ongi, et kui ilm on paras purjelauatamiseks, s.t. et on tuuline, siis ei taha teised jälle järve ääres passida, ja vastupidi. Aga tingimused on siin Teksases muidu head, järv on meist ainult paari minuti kaugusel. 

Viimased uudised on aga nii, et purjelaud õnnestus mul ühe suure tuulega järve peale ära kaotada, nii et sellest olen ka praegu ilma. Kahju. 

Kristjani, Irise ja Susannaga mängimine - see on lihtsalt selline tore hobi, kui saad oma lastega aega veeta ja nende arengut jälgida. Eriti meeldib mulle nendega jalutamas käia, üksvahe tegin lausa regulaarseid hommikusi jalutuskäike laps seljas.